1. päev

Neljapäev, 14. august 2008
Tallinn – Helsinki – Mumbai

11:00 Tallinna Lennujaam. Reisime jälle. Seekord irratsionaalsusesse, iidsesse kultuuri, räpasusse, suursuguse ja mitmekesise religiooni rüppe, patriarhaati, ookeani äärde, vürtside kuningriiki, kaunisse loodusesse jne – ühesõnaga lähme Indiasse.

Tallinn-Helsinki lend rapsib siinkirjutajal sisikonna üsna sassi, õnneks on aega taastumiseks, sest edasi lendame alles kell 20 ja sinna on aega küll ja veel.

Mumbais peaksime maanduma 6:30 varahommikul, ajavahe Eestiga 2,5 tundi. Peame paluma hindudel natuke kohti vahetada, et enam vähem sõber sõbra kõrvale istuma saada, õnneks on neil sama huvi. Ooteaeg Helsingis korreleerub ärajoodud alkoholi kogusega ja annab mõnele mehele „vastupandamatu“ hingeõhu ja kõlava (kuid mitte eriti täpse mõtte ja artikulatsiooniga) jutuhääle, mis aga minu hipisakslasest pinginaabrile eriti ei meeldi. Eestlannast stjuardessi südant soojendada poistel samuti ei õnnestu – kes siis öösel veini joob!?

Lend möödub mugavalt, 5930 km ja meid tervitab Mumbai!

2. päev

Reede, 15. august 2008
Mumbai

Ootuspäraselt võtab meid vastu lämbe õhk ja varahommikune udu. Tibutab ka vihma, mis hetke pärast tõsiseks sajuks ähvardab muutuda. Hinge poeb väike kahtlus, et kas siis tõesti oli skeptikutel õigus – mussoon ju, no mida te sel ajal sinna lähete!? Siiski oli ka teisi ilmatarku, kes arutlesid teemal, et mitmeid aastaid on vihmaperioodid nihkes ja ookean oma tuuli enne septembri algust maismaa poole ei saada. Kui nüüd turistilik mõtteviis korraks kõrvale jätta ja edasi mõelda, siis India põllumehe jaoks on looduse vingerpussid parasjagu pinnuks silmas – võib arvata, et kui suvine mussoon jääb õigel ajal saabumata, võib ette kujutada, milliseid hoomamatuid piirkondi põud ja nälg tabab. Samas, kui mussoonvihmad on aga liiga tugevad, tekivad madalikel üleujutused, mille tagajärgi pole samuti raske ette kujutada.

Olgu selle vihmaga, kuidas on, meile on oluline leida takso. Ilmselt lööme massiga, sest kartus, et kohalikud meid kohe oma pakkumistega ahistama hakkavad, ei täitu. Terve parkla on täis sarnaseid musti ja ümmargusi taksosid. Margiks ilmselgelt Tata, mille muuga siis ikka Indias sõidetakse. Selgub, et need on kõik ettemaksu taksod ja peame leidma kassa, kust sõidupilet lunastada. Õues oleva kassaluugi ees tungleb selline mass kohalikke, et meil, kel järjekorras võitlemise kunst veel selge pole, on targem tagasi lennujaama ruumidesse taanduda. Turist on seal kaitstud, uksel seisev püssimees laseb sisse tagasi ainult lennupileti olemasolul. Selgub, et kassal ongi kaks luuki, aga löögile pääseme ikka alles siis, kui teenindaja on kirjutanud korraga viiele erinevale kohalikule tšekid, rääkinud samal ajal telefoniga ja jaganud õpetust kaastöötajatele. Ruttu saab selgeks, et mõiste järjekord ei tähenda siin üksteise järel seismist ja oma korra ootamist. Saame lõpuks oma piletid (4 autot 760 ruupia eest) ja hakkame end autodesse pakkima.

Sihtkoht Domestic Airport, ehk siis kohalik lennujaam, kust väljuvad India siselennud. Ajalugu kordub ja nagu Hiinaski saab esimeseks elamuseks taksosõit, ainult, et see liiklusdžungel on siin kordades hullem. Kõigepealt ei mahu meie pagas selleks ettenähtud kohta ning luuk jääb lihtsalt keset kotte lahtiselt tolknema. Kuna vihm on ilmselt vahepealt pool teed ära viinud ning auke ühtlases poriloigus näha pole, vahin nagu õnnetu laps nina vastu märga tagaklaasi, et jumala pärast pagasile kuhugi sopaloiku järele hüppama ei peaks. Jürgenil eespingil on muidugi teistlaadsed mured, nimelt ei näe ta aknast välja. Kojameheks on nimelt enamjaolt taksojuhi lapiga käsi, kui selleks tegelikkuses ettenähtud atribuutika. Aga kõik see ei tee üldse mitte ärevaks, vaid ajab hoopis eufooriliselt naerma. Me oleme ju Indias!!!

Püüdke mitte välja teha kusevatest meestest, territooriumi märgistamine näib olevat Indias oluline rituaal /L. Unt Varanasi päevaraamat/. Tõsi ta on - hommikusele rivis renni kusemise rituaalile lisaks võib näha sama renni ääres mõnekümne meetriste vahedega nii auto- kui hambapesijaid. Hambapesu võib siinkohal küll ilukirjanduslikuks liialduseks pidada, aga ega vaatepilt sellest igatahes kaugel polnud.

Kajakasuuruseid nahkhiiri olete näinud? Just sellised aga lendavad ringi lennujaama läheduses kasvavate puude ümbruses. Ööpimeduses selliste gigantidega kohtumine oleks ilmselt igaveseks templi mällu jätnud.

Otsustame siiski võtta suuna Hyderabadi, Andhra Pradeshi osariigi pealinna. Arutelu all oli ka Kerala, mis asub Lõuna-Indias, Araabia mere ääres. Aga kuna plaan on nagunii Goasse jõuda, otsustamegi esmalt sisemaa kasuks, et sealt siis tasapisi ranniku suunas tagasi tulema hakata. Eestis me suurt eeltööd igasugu bookimisega ei teinud (Hiina kogemus oli liiga selgelt meeles), seega võttis lennupiletite sebimine ja sellega kaasnev ühest terminalist teise jooksmine parima pakkumise lootuses üsna kaua aega. Saan ka esimese ehmatuse osaliseks, sest keegi on minu käekotiga minema jalutanud. Õnneks on see Guido.

Saame piletid järgmiseks päeva hommikuks (3600 ruupiat, Eesti krooni saamiseks jagada 4-ga), mis sobib väga hästi, jõuab puhata ja natuke Mumbaiski ringi vaadata. Lonely Planet (LP) ütleb, et Mumbais on India kalleim majutus ja seda on tunda, sest isegi suure tingimise peale me üle poole hotelli hinda alla ei kauple. Jääme nõusse, kui selgub, et selle sees on ka transport hotelli ja homme tagasi lennujaama. Hotell on esmapilgul täiesti talutav, kuni esimese lennukini, mis nii akna lähedalt mööda maandub, et võinuks piloodile lehvitada. Sellega kaasnevat müra võite ainult ette kujutada, asume nimelt lennuraja vahetus läheduses.
Nälg saab unest võitu ja otsustame kõigepealt süüa. Restorani hotellil pole, aga roomservis toimib täitsa hästi ja saame esimese ja tõeliselt maitsva india köögi kogemuse.
Saame hotellist kaks suuremat autot koos juhtidega ning kella 14 paiku suundume Mumbai kesklinna. Sinna on üksjagu maad. Tee kulgeb läbi mitmekülgse ja äärmusliku suurlinna, mööda üles kaevatud ja olematuid teid, risti-põiki ja peaaegu üle teel töllerdavate loomade (sh ka lehmade) ja helehäälselt tuututavate motorikšade.

Näeme ka midagi sellist, mis toob meelele sõna slumm. Aga nähtu on ilmselt tegelikkuse hale vari – kuigi meie jaoks üsna õhku ahmimist väärt. Mumbais nimelt asub Aasia üks suurimaid slumme.

Oma kolme miljoni elanikuga slummile mõeldes tundub ebareaalne, et ükski abistaja organisatsioon siinses süsteemis midagi muuta suudab. Siinkirjutaja igatahes tegi südame kõvaks ja jalutas ülbelt pea kuklas mööda räpastest, vigastest ja suust vahtu ajavatest lastest. Annad sõrme, võtab käe – ehk siis kui sa natukenegi oma rahaga vehid, ilmub kerjuslapsi nagu imeväel igast nurgatagusest. Aga selline näiline hoolimatus ja ülbus vajab muidugi harjutamist.
Sündides teatud kasti, pidid vanemad tihti ise oma lapsed vigaseks tegema, sest kerjamine on siin oma ette äri ja kohalikke ei paista see üldse morjendavat.

Täna on India iseseisvuspäev, möödub 61 aastat iseseisvumisest Briti ülemvõimu alt. Nende iseseisvuse isa Mahatma Gandhit võib kohata mõtlikuna seismas või istumas igas pargikeses. Väidetavalt oli Gandhi kõige rahumeelsem inimene maailmas pärast Jeesus Kristust. Ta nimelt ei suutnud mõista, miks hindudel ja moslemitel on nii raske koos eksisteerida. See arvamus talle ilmselt hukatuse tõigi.

Linn on üleni lipuehtes ning väidetavalt on meil vedanud, sest liiklust on püha puhul tunduvalt vähem. Seevastu rahvamass, mis meid Gateway of India juures vastu võttis, oli muidugi aukartust äratav. Värav ise on võimas ehitis, kahjuks oli ta küll enamjaolt tellingute taga peidus, aga midagi siiski. Värav on ehitatud mälestamaks kuningas George V ja kuninganna Mary külaskäiku Mumbaisse. Kohalike uudishimu tõrjudes jalutame tunnikese rannikul ja linnas ringi. Teele jääb ka Mumbai ilmselt uhkeim ehitis – Victoria Station ehk siis praeguse nimega Chhatrapati Shivaji Terminus. Ehitis kuulub UNESCO maailmapärandi koosseisu, ehitust alustati 1889. aastal ja on kindlasti üks pildistatuim objekt Indias.

Mumbaid tuntakse ära ka lahesopis laiul asuva Haji Ali mošee ja hauakambri järgi. Mingil moel on see väga populaarne koht ka hindude seas. Tuledesäras ehitisi ja sinna suunduvat rahvahulka aga imetlesime juba autoaknast teel hotelli.

Jõuame tagasi pimedas ja kuna viimase 24 tunni sisse eriti unetunde ei mahu, valitseb juba kella 21 paiku meie tubades unine nohin. Kahju muidugi, et jutud kuuma vee puudumisest tõeks osutusid, järgmine kord tuleb ruume vaatama minnes ka punase nupuga kraan lahti keerata.

3. päev

Laupäev, 16. august 2008
Mumbai – Hyderabad

Aasiamaade siselendude eel on alati hinges väike värin. Siiani pole me õnneks pettuma pidanud. Pole seekordki tegu moosiriiuliga, on Boeing 737-700. 1 h ja 10 minutit veedame hindudest ärimeeste seltsis ja maandume Hyderabadis.

Koos Secunderabadiga kuulub Hyd India viie suurima linna hulka, kus elanikke umbes 7 miljonit. Šiiitidest moslemite pühaku Haydari järgi on linn nime saanud ja rajati vürstide poolt 16. – 18. sajandil. 1724 – 1948 oli Hyderabad samanimelise moslemite Nizam Shahhide dünastia pealinn.

Lennujaam on udupeen ja uus, valminud selle aasta märtsis ja asub umbes 30 km kaugusel kesklinnast. Mõnikümmend minutit kogume end ja hakkame taksosid kauplema. Meist ja kogu üritusest vändatakse samal ajal filmi, millest saab ilmselt õppevideo kohalikele pealkirjaga „10 võimalust, kuidas turistidele tünga teha“. Õnneks suurt kauplemist vaja pole, sest ainsad taksod, mis siin teenindada tohivad, on kindla kilomeetri hinnaga. Koos sisseistumisega läheb üks takso maksma 500 ruupiat. Juba esmamulje autoaknast tõotab, et on tegu natuke viisakama linnaga, kui seda Mumbai oli. Samuti on kliima põhjamaalasele sobilikum – sisemaa ju.

Taksojuhtidel tekib väike segadus hotelli (Sri Brindavan) leidmisega, kaardi järgi peaksime lähedal olema. Lõpuks meie kannatus katkeb ja palume end välja lasta. Selgub, et hotell ongi väga lähedal. Lähme väikese võlvi alt läbi hoovi, mis üllatab oma rahulikkusega, kuigi asub keset linna ja tänaval käib 24/7 vilgas elu ja sellega kaasnev müra.

Lokkav bürokraatia võtab taaskord tohutult aega. Tuleb täita kolm erinevat raamatut, lisaks tehakse passidest ja viisadest koopiad ka veel. Kurivaim – jälle sooja vett pole, mingi leige ollus. Sellest me väga suurt numbrit ei tee, ilm on üsna palav ja värskendus kulub ära. Aga 12 inimest on piisavalt suur arv, et vajalikul hetkel varjatud anded end ilmutavad ning seekord kehastub Guidz santehnikuks ning käib torgib mõnegi toa dušisegistit nii, et sealt hakkab sadama isegi rohkem kui viis niret korraga.

LP soovitab hotelli läheduses üht kohalikku kiirtoidu kohta ja kuna me ei saa endale lubada näljast tigedaid reisikaaslasi, suundume kiiresti toidu otsingule. Kujutage ette olukorda, kui olete sõpradega söögikohas endale just sobiva laua leidnud ja uurite parasjagu menüüd, sajab uksest sisse hunnik turiste ja teil tuleb oma kohad neile loovutada. Aga täpselt nii juhtub siin vaeste kohalikega. Oleme juba välja astumas, sest esmapilgul on söögikoht rahvast täis. Peremees aga ei saa endale seda lubada, et 12 näljast turisti lihtsalt minema jalutavad, seega tekitatakse meile väikeste ümberkorralduste tulemusena kohad. Natuke piinlik lugu küll ja söök kahjuks ka elamust ei paku.

Kaardi järgi me rongijaamast eriti kaugel ei asu, aga lõpptulemusena tiirutame siiski üsna pikalt ringi, sest tänava nimede järgi orienteerumisest võib siin riigis unistada. Neid lihtsalt pole! Mõte on katsetada mõttetut – hankida rongipileteid. Eestlasele võib tunduda imelik, kuidas rongi-, bussi-, ja lennupileteid raske hankida on, aga siin nii on. Lennukit ja bussi ehk veel kuidagi, aga rong – ütleme nii, et vajab planeerimist. Olgu kohe öeldud, et meie reis oli taotluslikult kõike muud, kui üks plaanide ja skeemide kogum. Ja kui sa siis lõpuks mingigi pileti saad, on tõesti nii, et vabu kohti kuhugi ei jää – meenutage siinkohal India rahvaarvu ja imestus kaob – neid jätkub tõesti igasse võimalikku transpordivahendisse. Täna meie grupi suurus kasuks ei tulnud. 4 päeva pärast oleks võimalik saada 3 rongipiletit soovitud sihtkohta. Korra sai Eestiski eelbroneerimist katsetatud, kuid tulemusteta. Variant minna vahetult enne rongi väljumist kohalikega elavasse järjekorda puid-maid jagama ei tundunud ka eriti ahvatlevana.

Teine asi, mis naisena harjumist vajab, on siinne arrogantne suhtumine õrnemasse sugupoolde. Igal pool tegutsevad ja ajavad asju ainult mehed, naised istuvad kodus. Mehel ja naisel pole lubatud avalikult isegi käest kinni võtta. Küll aga võivad seda teha mehed… ja seda õigust kasutavad nad isegi väga avalikult. Niisiis kõik kassaluugivaidlused jäid sellel reisil küll poiste õlule. Tibide pärusmaaks on seekord backoffice. Rongipiletitest oleme siis ilma. Jääme lootma, et hommikul on bussijaamas rohkem õnne.

Maal, kus alkoholitarbimise traditsiooni ei ole, ei kannata tüübid alkoholi ja kukuvad esimese kolme lonksu juures täiesti ära. Purjusolek hirmutab neid nagu spacecake korralikku lääne pereema. /L. Unt Varanasi päevaraamat/.
Igatahes on need pudelid, mis me tagasiteel hotelli putkamajandusest soetame, üsna paksu tolmukorra all ja breezereid on külmkapis ka kaua hoitud. Tundub, et riik hoiab alkoholimüügil silma peal, kaubelda mõtet pole, sest hinnad on igal pool enamvähem samad, pudelid maksumärgistatud. Poisid saavad liitri Bacardi rummi kätte ligikaudu 150 krooniga, tüdrukud maksavad breezerite eest 11 EEKi ringis. Need numbrid tekitavad meie esijoodikute seas muidugi väikese elevuse:).

Tänane päev möödubki kohalikku irratsionaalsust kombates. Kes naudib, kes talub, kes kannatab, kes otsib võrdlusmomente Hiinaga – tunnete rohkus võrdub grupi inimeste arvuga.

Laisklemis ja minnalaskmismeeleolu, mis Indias elades sisse tuleb, on eriline elukvaliteet, mida Läänes ei kohta. Kui tahad siin midagi konkreetset ära teha, siis pead ennast tublisti ületama, nagu Läänes tuleb võidelda end töölt vabaks, kui tahad endasse süüvida ja rahu leida.
Lääne turistid Indias on kohanemisraskuste tõttu abitud ja hajevil. Neil on kahju vaestest hindudest, kes elavad allpool vaesuse piiri. Tegelikult pole hindudel häda midagi, nutma peaks hoopis turisti enda pärast, kelle peataolekut parajasti häbitult ära kasutatakse. Lääne inimese pimesilmne usk maailma vankumatusse õiglusesse mõjub siinses kontekstis lausa meelesegadusena. /L. Unt Varanasi päevaraamat/.

Meie hotellil on pikk rõdu, kuhu kõikide tubade uksed avanevad, seega kujuneb õhtust rõdupidu, erikülalisteks gekod ja juba tuttavad hiigelnahkhiired. Kell 23 tabab enamust nälg ja mis seal ikka muud teha, kui kasutada suurlinna võimalust – otsida üles kuldsed kaared. Paari kvartali kaugusel see leidubki, aga põrand on pestud ja toolid laudadele tõstetud. Restoran on kinni olnud juba kaks tundi. Muidugi ei suuda töötajad jätta võimalust kasutamata ja tulevad turiste ja nende meelehärmi uudistama. Lõpeb kogu lugu aga sellega, et kõik seitse teenindajat panevad põlled ette tagasi, tõmbavad mütsid pähe ja valmistavad meile 10 einet. Kujutage seda situatsiooni kodumaa kontekstis ette. Ilmvõimatu.

4. päev

Pühapäev, 17. august 2008
Hyderabad

Hommikusöögiks seame end sisse hotelli hoovis asuvasse restorani, kus saame degusteerida erinevaid India õhukesi leibu. Degusteering kujuneb sellepärast, et meil pole täpselt aimu, mis menüüs olevate nimede taga seisab. Puri, chapati, dosa, roti, naan – erinevad nimed, üsna sarnased leivad. Meie lemmikuks saab puri, mis on tüüpiline Lõuna-India hommikusöök.

Õhukest leiba küpsetatakse õlis, kus see õhku täis ümaraks palliks muutub. Kindlasti kastetakse seda karrileeme vms sisse.

Mida siis Hydis vaadata? Kõigepealt on vaja leida transport. Hotellist antakse meile ainult erinevaid telefoninumbreid. Hoovis nõutu näoga ringi vahtimisest on rohkem kasu ja peagi on sõiduriist kohal. Chillbus Royal Travels on meie käsutuses terve päev, tasub öelda vaid kohad, kuhu sõita soovime.

Ilmselgelt on kaks päeva Hydis meie arvestuste kohaselt liiga vähe, aga midagi näeme ehk ikka.
Kõigepealt Chowmahalla Palace. Hyderabadi piirkonna suurvalitsejate, Asaf Jahi dünastia, üks tähtsamaid paleesid, kus peeti kõige suurejoonelisemaid vastuvõtte jm valitsemise juurde kuuluvaid tähtsaid toiminguid. Sissepääs territooriumile on muidugi karm, ostame ühe kaamera jaoks loa ja laseme end metallidetektoriga paitada. Kompleks on suur ja koosneb mitmest paleest, aga põhiline tseremooniasaal rabab on 19-ne belgia kristallist lühtriga. Asaf Jahi dünastia valitsejad olid suured kirjanduse, kunsti, arhitektuuri – üleüldse kultuuri soosijad. Nii mõnigi muuseum, kuhu hiljem satume, eksponeerib uhkusega selle piirkonna loonud valitsejate erinevaid kollektsioone. Üle pika aja linnakärast pääseda on hea vaheldus, siin on ilus ja rahulik.

Järgmine peatuspaik on mingi imelik muuseum, kuhu ainult osa meist sisse läheb, näidatakse seal mingeid kummalisi sõiduriistu. Siinkirjutaja räägib vahelduseks õues kohalike noortega juttu. Nad on väga sõbralikud ja uudishimulikud ning muidugi tahavad meiega koos pilti teha. Küsivad, kas me ikka mõnes templis juba käinud oleme. Viimane tundub neile väga tähtis olevat.
Hindud ei ole väga avatud oma religiooni võõrastele tutvustama. Vahel mulle tundub, et nad ei tea isegi kõiki tagamaid, jumalad on neile nii lähedased, et analüüs oleks kohatu. Sa ei analüüsi ju oma ema olemust, ema on lihtsalt ema. /L. Unt Varanasi päevaraamat/.

Kui teatame bussijuhile järgmise sihtkoha soovi, saame väikese pettumuse osaliseks, sest Hyderabadi tuntuimate vaatamisväärsuste läheduses ei või parkida. Seega sõidame Charminarist, seda ümbritsevast vanast turust (Laad Bazaar) ja Mecca Masjid (mis on üks India suurimaid mošeesid) lihtsalt mööda. Viimasesse küll LP järgi naisi ei lubatavat (olime muidugi juba arutanud teemal, kuidas end meesteks maskeerida), aga minul on küll äärmiselt kahju, et seal kandis ringivaatamise võimalus kasutamata jäi. Jälle üks põhjus siia kunagi tagasi tulla.

Salar Jung Museum on üks kolmest suuremast India muuseumist ja siin pidavat olema suurim nö ühemehe antiigikollektsioon maailmas. 35 000 eset kahel korrusel, palju kopitanud lõhnaga vaibagaleriisid, elevandiluud, marmorit, skulptuure ja tonnides kohalikke, kellele väljapanekutest rohkem pakume huvi meie.

Et ajaloolisse Golconda kindlusesse jõuda peame kiirustama, sest sulgemisaeg on lähedal ja meil pole aimugi, kui kaugel me sellest asume. Ka bussijuht tõrgub, tuues põhjuseks sulgemise. Hiljem, õnnelikult kohal, piletid ostetud ja sisse saadud, saame aru küll, et bussijuht tõrkus ilmselt sellepärast, et ei viitsinud seda vahemaad sõita. Kohalikud juhid ei pidavat ka pimedas sõita armastama – ei saa neid süüdistada, pimedus toob liikluskaoses kindlasti mõningad raskendavad asjaolud juurde.

Golconda tähendab tõlkes karjuse mäge ja kindlus kujutab endast suures koguses varemeid – hindude Kakatiya dünastia (13.– 14. sajand) kindlust ja moslemitest Qutb Shahhide dünastia (16. – 17. sajand) pealinna. Siit lähedusest on leitud kuulus Koh-i Nori (21,6 g) teemant, seega linna hiilguse ja hävingu põhjustajaks oli suuresti seal paiknenud teemandikaevandus.

Kui sa tahad kordki elus end filmistaarina tunda, mine Indiasse! Tühja neist varemetest, kui on võimalus valget inimest pildistada. Lõpuks on meil kõigil arvepidamine sassis, et mitut perekonna fotoalbumit me juba ehime. Kui rinnalapsi sülle andma hakatakse, saab meil küllalt. Poisid peavad plaani, et millist summat edaspidi foto eest sisse kasseerima hakata – vaat nii kaugele on kohalike uudishimu meid viinud. Meie tunded võiks kokku võtta järgnev lause: „Ohhoo, tsirkus jõudis linna!“ Uskuge, selline elu on lõpuks ääretult tüütu!

India on taimetoidumaa ja kui ongi tegu non-veg restoraniga, siis liha tähendab kana. Lambaliha võid ka saada. Põhjused on loomulikult religioossed – hindud ei söö veiseliha, sest lehm on püha loom, ja moslemid sealiha, sest viimased olevat räpased loomad. Õnneks on munad ja piimatooted vahelduseks. Ja loomulikult igasugu lavašilised leivad.

Nii juhtubki, et palvele meid kuhugi sööma viia, langeb bussijuhi valik muidugi taimetoidurestorani kasuks. Söögikoha üle aga kurta ei saa, samuti puudutab see kaalukaotust – söögid on head (loe: kaloririkkad) – kastmetes on rohkelt õli, riisikuhjad suured, enamus snäkke on kas praetud või õlis küpsetatud. Ja curry pole üldse karri meie mõistes (siin tähendab see kastet), aga siiski väga hea. Lõpetuseks pakutakse aniisi ja suhkru segust tehtud kommikesi.
Me ei ole huvitatud oma päeva küll juveelipoes lõpetama ja omaarust väljendame end üsna selgelt kahetähelise sõnaga, aga bussijuht vist ei saa aru. Igatahes oleme sunnitud end kordama, kui juht meid sääraste poodide tänavale parkida tahab.

5. päev

Esmaspäev, 18. august 2008
Hyderabad

Hommikul suundume Guido ja Kristaga bussijaama, et õhtul Hydist Hospeti poole sõitma hakata. Selgub, et sleeperit (naritaoliste vooditega ööbuss) sinna ei lähe, oleme sunnitud leppima tavalise konditsioneerita reisibussiga. Sõit kestab 12 tundi. Igatahes tõotab tulla huvitav öö. Poisid jooksevad selle jutu peale alkoholipoodi.
Tahame Hydis veel mõnda kohta külastada ja autokauplemise juures saab määravaks ka see, et too oleks nõus meid õhtul bussijaama viima.

Selgub, et loomaaed on esmaspäeviti kinni, seega võtame kohe suuna Birla Mandiri templi suunas. Tegemist on suurepärase valgest marmorist hindude templiga linna keskel mäe otsas. Kogu reisi vältel nähtud templitest on see üks ilusamaid ja puhtamaid. Saad seal rahulikult ringi jalutada ilma, et mõni ahv sind seelikusabast tiriks. Samuti ei olnud seal ühtegi giidi ega preestrit raha välja pressimas. Paljajalu valgel marmoril, aga jalad jäävad puhtaks. Fotokat kahjuks jälle kaasa võtta ei või.

Grupipildi tegemine on seekord üsna aegavõttev tegevus, sest kohalikud ilmselt arvavad, et puhkame seal niisama jalga ja sätivad end kord grupi keskele, kord äärtesse. Lõpuks on neid seal juba üle kümne ja meil läheb järjest raskemaks neid ära ajada. Õnneks on India riik, kus võimude palgal tegutseb selline korravalveorgan nagu turismipolitsei. Hiljemgi kogeme, et kui hindusid meie ümber rohkem kogunema hakkab, ilmuvad korravalvurid välja ja lõpetavad peo.

Tänane restorani kogemus on igas mõttes üks suur pettumus. Ainus uus armastus, mis meil sellest söögikohast tekib, on värskelt pressitud mahlad. Ülejäänu – ühise nimetajaga üks suur paneering, mille alt toidu maitset on üsna raske eristada. Lisaks eelnevale ootame toitu mitte rohkem ega vähem kui tund aega. Ööbussi väljumiseni on järjest vähem aega ja meil pole uduaimugi kaugel me bussijaamast oleme, peale selle tundub linn olevat totaalselt õhtuses liikluskaoses. Nälg teatavasti teeb tigedaks ja saame oma söögid alles siis, kui osa meist lahkuda otsustab. Ummikus kannatamatult oodates märkab silm mõningaid profülaktilisi silte. Kill the speed, not the life! Driveing is driveing to hell!

Jõuame bussijaama 10 minutit enne eeldatavat bussi väljumisaega. Siin riigis on vähemalt see eelis, et kõik, mis pileti peal kirjas, on arusaadavalt inglise keeles, kui välja jätta see pisiasi, et buss väljub postide vahemikus 32-39. Võta sa siis nüüd kinni, kust siis täpselt. Erilist optimismi ei süsti ka jaamatöötajad, kes kõik erinevat juttu ajavad. See on üks kahest korrast, kus mul juhe kokku jookseb. Ja siis veel kõik need loendamatud bussid, mis üksteise võidu tuututavad. Kõige usutavam versioon on siiski see, et buss tuleb siia, kus seisame, enne peavad teised lihtsalt eest ära minema – no muidugi, taaskord meenub India rahvaarv. Siin väljub ilmselt samal kellaajal sama posti juurest üsna mitu bussi, nii et nende hulgas tekib samuti järjekord. Oled ju arvestanud, et täpsust on siin riigis mõttetu eeldada, aga sellest hoolimata on kõige hullem teadmatus, et kas oled ise vales kohas või jääb buss lihtsalt hiljaks. Säilitame paanika ja ootame:). Buss hilineb 5 minutit ja väljub poole tunni pärast. Kohalikud kamandatakse eemale ja kõigepealt pakitakse meid peale. Buss on enam-vähem talutav, kui palavus välja arvata. Samuti ei leidu pagasi jaoks all kohta. Algavad sajad kilomeetrid loksumist, tee on künklik ja paari peatusega.

6. päev

Teisipäev, 19. august 2008
Hospet ja Hampi

Kell on 4 hommikul, kui bussijuht hakkab kahtlaselt tuttava kõlaga linna nime hüüdma ja ägedalt meie poole vehkima. 12 tunni asemel oleme sõitnud alles 10 tundi ja peatus küll linna moodi välja ei näe. Uimastena kobime maha ja satume kohe lugematute rikšavendade risttule alla. Kuna LPs Hospeti kaarti pole, siis maksame 2-minutilise sõidu eest kohalikele ilmselt paar töövaba päeva kinni, aga vahet pole – horisontaalasendi eest annaks praegu kõik.

Enamus valitud hotellidest on talutavad, toa hind jääb kuhugi 1000 ruupia kanti. Selle eest sai WCs (water closet) käia ja linade vahel magada. Konditsioneer ja soe vesi kord olid, kord polnud – ühesõnaga veevärk ja sooja vee temperatuur on Indias suhteline mõiste.
Palusin toateenijal tuua lisaks veel linu, sest tekiga magamine oli ilmselgelt liig, ning WC paberit, mille peale too kummaliselt õlgu kehitades pead ühelt küljelt teisele liigutas. No mis seal siis ikka, kui ei saa, siis ei saa – ei viitsinud ma uimase peaga tüli norima hakata. Mõne minuti pärast oli poiss linade ja paberiga tagasi. Hiljem selgus, et selline nuku moodi pea liigutamine tähendab siin jaatust, heakskiidu märki.

Oleme jõudnud Karnataka osariigi keskossa ning Hospet on tegelikult ainult eeslinnaks Hampile, mis oli meie tegelik siiasõidu sihtkoht. Hampis pidavat ööbimiskohtadega kitsas olema, samuti on siit võimalik edasi reisida. Hospetist Hampisse on ligikaudu 12 km.

Hospet on väike, enam-vähem ühe tänavaga linn, kus ühes otsas bussi-, teises rongijaam. Viimasesse suundumegi kohe pärast seda, kui oleme mõningad tunnid maganud ja olemine enam-vähem inimlik. Järgmine mõte on suunduda tagasi läänerannikule, Goasse. Rongipiletitest võime muidugi ainult unistada, busse läheb sinna väidetavalt ainult üks, aga sinna pidavat pileteid saama ainult kohapeal nö elavas järjekorras. Ega siis midagi – tuleb vahendusfirmade poole pöörduda. Hotelli hoovis on just selline putka olemas ja vähese ajaga on meil olemas kohad sleeperis järgmise päeva õhtuks. Hampis tiirutamiseks jääb meile siis 2 päeva.

Hampi asub Tungabhadra jõe orus ja oli muiste India viimase suure hinduistliku Vidžayanagari (1336-1646) impeeriumi pealinn. Siinne maastik näeb uhke välja, selline nagu oleks Kalevipoeg just siin kiviviske olümpiamängud korraldanud. Hiiglaslikud graniitkivilahmakad toetuvad teineteisele niivõrd väikese ühisosaga, et tundub nagu võiks väike tõuge need veerema panna.

Siinkirjutaja ei saa ka mainimata jätta, et just siin piirkonnas pidavat olema India parimad ja mitmekesisemad kaljuronimisvõimalused. Hampis on vaatamist päevadeks, ainuüksi pealinna varemed asuvad 25 ruutkilomeetril. Ja mis kõige tähtsam – Hampi kuulub UNESCO maailmapärandi nimekirja ja kõik nähtav on loomulikult seda väärt.

Senikaua kui osa edasisõiduks pileteid hankis, otsisid teised päevaseks ringisõiduks autosid. Teel Hampisse leiame väga hea vabaõhu restorani nimega Mango Tree, millest kujuneb meie üleüldine lemmik nii atmosfääri ja teeninduse osas, toitudest rääkimata. Meie armastus värskelt pressitud mahlade vastu saab siin taaskord uue dimensiooni. Tee Hampisse kulgeb graniitkamakate vahelt, mööda riisipõldudest, banaaniistandustest ja sihvakatest kookospalmidest – oleme lõpuks ometi linnakärast eemal.

Hampi linna sümbol, Virupaksha tempel, asub Hampi Bazaari läänepoolses tipus. Tempel on säilinud peaaegu puutumata, sellel on kaks torni – üks idas, teine läänes. Idapoolne, erootiliste kujudega kaunistatud torn, on umbes 36 m kõrgune, läänepoolne torn madalam. Lääne poolse torni sees olles võib näha idapoolse torni varju, mis väikesest aknast päikesega koosmõjul peegeldub.

Aga enne kõike seda suutsime end lasta elevandi tsirkusesse meelitada. See võimas loom oli nagu ikka rahateenimise tarvis nii osavalt välja õpetatud, et londi sisse paberraha pistes tegi ta sulle pai, mida kohalik giid blessinguks (õnnistus) nimetas. Kohustuslikud pildid elevandiga ja elevandita tehtud, ei saanud me arugi, kui oskuslikult elevandi peremees meid mööda templit tuuritama viis, rääkides seal juures niivõrd kiiresti ja suunates oma jutu ainult poistele. Look, Sir!; Come closer, Sir!; Are we all here, Sir? Viimane oli suunatud muidugi ainult Eestimaa parimatele poegadele. Hiljem küsis oma peale pressitud giiditeenuse eest uhket hinda. Maksime talle 200 ruupiat, mille üle ta muidugi eriti rõõmus polnud, kuna lootis sama raha iga näo pealt saada.

Loomulikult ei saa sa enne templitele lähedalegi, kui pole läbinud turukadalippu. Enne ärasõitu lihvime oma kauplemisoskusi (või oskamatust). Ega see kauplemise värk mulle eriti ei istu, aga mõistan seda kui siinse kultuuri lahutamatu osana – elan üle ja mängin kaasa, lõpuks nagu ikka inimene harjub kõigega. Veronikaga on meil hea tiimitöö, kaupleme enamjaolt kaks asja ühe hinnaga – üldjuhul see töötab, kui pirtsutama hakkavad, mõjub minema kõndimine. Enam vähem alati jooksevad nad sulle järele. Ühes kohas saame hinna madalaks ajamise eest lausa riielda, aga no olgem ausad – ehtsast nahast ja India naiste käsitööst on asi kaugel, seega ei võta me seda eriti isiklikult.

22 km Hampist 5000 hektaril asub karude varjupaik (Daroji Bear Sanctuary). Mõmmisid jalutab sellel lahmakal territooriumil ringi hinnanguliselt 120. Binokliga näeme umbes viit. Autoga territooriumil ringi sõites astub üks suur must kogu laisal sammul üsna lähedalt üle tee. Tegu on huulkarudega (Melursus ursinus), kes peamiselt elavadki Indias ja Sri Lankal.

Tagasiteel sõidame läbi mitmest asustatud punktist, kus kohalikud noored on omamoodi äriühingu asutanud ja küsivad turiste vedavatelt autodelt nö läbisõidu maksu. Algul püüavad nad köie abil autot peatada, kui see ei mõju, viskuvad ise kapotile. Asi kisub üsna tigedaks, vähemalt tõstab meie džiibijuht lõpuks häält. Mida iganes ta ka ütleb, õnneks see mõjub ja pääseme edasi. Järgmises külakeses saab ühel autol kütus otsa ja oleme sunnitud väikese peatuse tegema senikaua kuni juht helistab ja asju ajab. Samal ajal uudistame pulmarongkäiku, mis suure lärmi saatel meist möödub. Veronika saab austava ülesande pruutpaari riisiga loopida. Mõnekümne minuti pärast saabubki kütusepaagiga boss rolleril. Saame edasi sõita. Juhtidel jätkub jultumust meile muidugi sõidu eest kahekordne arve esitada, aga õnneks on meil juba nädalajagu hindadega kogemust ja jääme algselt kokkulepitud hinnale kindlaks.

Õhtupimeduses avastame, et meie hotelli hoovis asub väga mõnus restoran, kuhu me õhtu lõpetuseks Eesti olümpiakulda tähistama suundume.

7. päev

Kolmapäev, 20. august 2008
Hospet ja Hampi

Selgub, et meie hotellis napib tänasest tubasid ja peame kell 7.30 välja kolima. Sellest pole suurt midagi, sest õhtul asume nagunii Goa poole teele. Ühe toa saame siiski enda kasutusse, kuhu kotid hoiule jätta. Ega meil eriti kauem magada lastakski, hotelli hoovis algab kisa juba kell 5 ning sellele järgneb tühjade gaasiballoonide autokasti loopimine.

Indiasse saabumisest on möödas nädal ja siinne õhustik ning bakterid hakkavad esimesi ohvreid nõudma, ilmnevad mõningased kõhuhädad. Aga ei midagi väga hullu. Mango Tree´s söövad igatahes kõik taaskord parima isuga.

Tänane plaan on veelkord iidses Hampis ringi jalutada. Hiljem, Goas, räägin ühe tüübiga juttu, kes tunneb huvi, et kas me Hampis ikka kõik meelemürgid ka ära proovisime. Nimelt pidavat sinna noored eurooplased suures osas selle eesmärgiga reisima, et elu pilvepiirini nautida. Ja saan kiita, kui vastan, et meil seda soovi pole. Küll aga õnnestub mõnedel meist kohata end täiesti teise galaktikasse sõidutanud kohalikku memme, kel iseendaga tundub igatahes väga hea läbisaamine olevat.

Täna suudame kohalikud džiibiomanikud omavahel peaaegu et tänavakakluseni viia, sest otsustame seekord autosid väljastpoolt hotelli territooriumit otsida. Nagu lõhna peale sõidab kohalikke teenusepakkujaid nii palju kokku, et hetkeks tunneme end kui börsil. Tänu sellele saame tänased autod väga hea hinnaga (500 ruupiat auto), samas on juht suht uimane ja tundub, et eriti teed ei tunne.

Satume Katiga rahulikule kõrvaltänavale, kus üks kena naine kutsub meid oma pisikesse poodi. Selgub, et ta teeb ka hennat, sealjuures väidetavalt looduslikust segust. Kuna tema jutt on mõistlik, üldse mitte pealetükkiv ning pood korras ja puhas, otsustame sinna jääda. Puhkame jalga, laseme oma käsi kaunistada ja joome sidrunirohu-ingveri teed. Total chill.

Hotelli ette on kogunenud siiani nägematu hulk noori turiste, mis tõestab, et meie buss läheb tõesti siit samast. Enamus neist on samuti seljakotireisijad, kes Indias juba kuid ringi tiirutanud. Kõrv tabab saksa, inglise ja prantsuse keelt. Seekord on tegu sleeperiga, kus mõned kohad on ka tavalised bussiistmed. Meie saame õnneks kõik narid kahe peale. Kotid, mis pagasiruumi ei mahu, pakitakse katusele. Kuna öösel hakkab loomulikult vihma sadama, ei jõua ma ära tänada, et oma varandusele transpordikoti ümber tõmbasin.

8. päev

Neljapäev, 21. august 2008
Põhja-Goa, Panaji, Candolim Beach

Bussisõit kestab 12 tundi. Mida rannikule lähemale jõuame, seda rohkem sadama hakkab ja umbsemaks kisub. Kell pool 7 hommikul oleme Panajis. Jällegi lendab kohe juurde parv taksojuhte. Siin on suhtumine sõidu hinda ja selle üle tingimisse aga hoopis teistsugune. „No kuulge, te olete ju Goas, siin on teised hinnad!“ Ilmselt see nii ka on, ja kindlasti on see nii hooajal, aga meile selline ülbus ei sobi ja otsustame mujale jalutada, et natuke mõtteid koondada.

Panaji on Goa osariigi pealinn, kuigi suuruselt alles kolmas. Suurima linna, Vasco da Gama, nime päritolule ei ole raske selgitust leida. Oli ju kõnealune mees Portugali meresõitja, kellel lõpuks õnnestus teostada paljude meresõitjate unistus ja sõita Euroopast ümber Aafrika lõunatipu Indiasse. Seda, et Goa peaaegu 450 aastat portugallastele kuulus, on siin näha igal sammul, muidugi on kunagine hiilgus indialikult rääma lastud, aga ülejäänud riigist erineb see piirkond silmnähtavalt.

Jalutame bussijaama suunas. Sealt leiame natuke sõbralikuma suhtumise ning laseme end rannarajooni sõidutada. Kahjuks ei leia me aga LPst välja valitud hotelli. Esimest korda mängib meile mäkra olukord, kus hooajavälise aja tõttu peame plaane muutma. Taksojuht tuleb appi ja leiame endale suurepärase apartmenttüüpi hotelli. Kuigi väsimus murrab, uneaega me enestele üle tunni ei luba, ookean kutsub. Lõpuks ometi saame varbad vette. Aga see on ka kõik, sest lainetus on võimas. Jalutades leiame ka hommikusöögiks sobiva koha. Seekord eelistame euroopalikult süüa – omlett ja võileivad.

Edasine tegevus toimub sektsioonides. Kes suundub tagasi hotelli, kes randa. Meie Kati ja Guidoga läheme Panajit uudistama, et leida võimalus kolme päeva pärast Mumbaisse tagasi sõitmiseks. Nimelt lõpeb Sille, Kati ja minu reis õige pea, lennuk Mumbaist Helsingisse väljub 25. augusti hommikul. Ülejäänud seltskond naaseb Eestisse 30. augustil.

Tundub, et Goa–Mumbai liinil riiklikult korraldatud liiklust ei toimu (vähemalt nii nad väidavad, meil on seda raske uskuda) ja meid juhatatakse taaskord mingisse turismibüroosse. Väidetavalt on bussid udupeened, konditsioneeri ja kõigi muude mugavustega – jällegi julgeme kahelda, kuid otsustame siiski piletid võtta, küll lennukis magada jõuab. Buss väljub Panajist pühapäeval kell 15 ja pidavat jõudma Mumbaisse kell 5 hommikul, mis jätab meile paraja ajavaru lennujaama jõudmiseks. No eks näis, paberil tundub kõik ilus. Väike kahtlus on hinges, et äkki peaks ikka lennukiga minema, samas on rahast rohkem kahju.

Kui juba linna tuldud sai, vaatame siin ka natuke ringi. Eelnevalt nähtud ja kogetud Indiaga on siinsel suhteliselt vähe ühist. Näeme isegi prügiautot ja prügikaste. Praeguseks oleme juba õppinud häbelikult banaanikoori ja muud sodi maha viskama, sest neid lihtsalt pole kuhugi mujale panna. Kogu India on üks suur prügikast!

Kes reisib Indias ainult Goa piirkonnas, tegelikku Indiat ei näe. Siin on loodud kõik mõeldes turistile. Hoolimata erinevatest turistilõksudest on aga sellel ka üks meeldiv lisaväärtus – nimelt enamus kohalikest on enne võõramaalasi näinud ja meid eriti tüütama ei kipu.

Hotell on ainuüksi meie päralt, kuid klientide vähesus tähendab ka vähest valikut restorani menüüs. Ühe väikese kingfish´i poja, riisi ja kana me õhtuks siiski saame – maitseb täitsa hea. Hommikusöögiks on nad rõõmuga nõus meile kõik vajaliku hankima.

9. päev

Reede, 22. august 2008
Old Goa, Panaji

Paar päeva tagasi alustasin malaariatablettide võtmist ning hommikuti näen maailma pöörlevana. Tänane hommik on aga eriti hull, iiveldab ja kõhus toimub täielik disko. Ka kiiremad ringid basseinis ei tee olemist paremaks. Tuigerdan kuidagi varahommikuste ärkajatega randa jalutama. Ei ravi mind ka värske õhk.

Tellime taaskord autod ja lähme Goad lähemalt vaatama. Esmalt Old Goa. Se Cathedral ja Basilica of Bom Jesus. Mõlemad loomulikult portugaallaste kätetöö. Se Cathedral on üks vanimaid ja kuulsamaid pühakodasid Goas. Mind jätavad kõik need ehitised aga suhteliselt külmaks, suudan liikuda ainult ühe jumalakoja trepist teiseni. Lõõskav päike ei aita ka just kaasa.

Kas oskate nimetada maailma kalleima maitseaine? Mäluvärskendust ja hulgi uut infot maitseainete mitmekesisest maailmast jagatakse meile Sahakari Spice Farm´is. Sissepääs maksab 300 ruupiat, selle eest saame ringkäigu giidiga ja lõunasöögi. Istanduse kolossaalsest pindalast näeme ilmselt väga väikest osa, giid veab meid ringi umbes pool tundi. Tema jutu järgi tundub olevat igal maitseainel, ka kõige tavalisemal, kindlasti mingi lisaväärtus, mis oskusliku kasutamise korral mõjub kas potentsile või lihtsalt meelemürgina. Taaskord elevus püksikandjate hulgas. Siinkohal siis kalleimate maitseainete edetabel: safran, vanilje, kardemon, nelk. Täpseid numbreid ei mäleta, aga väga suure osa Indias kasvatatavast vaniljest näiteks ostab ära Coca-Cola.

Muidugi on India maitseainete kuningriik. Ja kohalike kokkade suurim saladus ilmselt nende segamine õiges vahekorras. Juba enne sai mainitud, et curry pole üldse karri. Siin on ta nii maitseainesegu kui ka hulga pajaroogade ja kastmete nimetus. Masala on samuti sõna, mida siin palju kohtab. See tähendab maitseainesegu, mis koosneb järgnevatest ainetest: vürtsköömen, kardemon, koriander, must pipar, nelk, tšillipipar ja kaneel.

Intensiivsed maitsed ja vürtsikus – see on India köök. Tšillipipar ja muud vürstid kiirendavad ka ainevahetust ning panevad su higistama, tegelikult kergendades hoopis kuumuse talumist. Niisiis on maitsestamisel siinses palavuses täita hoopis tähtsam ülesanne. Enamasti serveerivad nad banaanilehtedelt ja söövad sõrmedega, kasutades ainult paremat kätt. Vasak käsi on roojane, sellega võib võtta ainult jooginõud.

Istanduse restoranis on meil võimalik ka lõunat süüa, siin on kõik orgaaniliselt kasvatatud ja uusi maitseid palju. Loomulikult on võimalus osta ka kohalikke vürtse ja erinevaid õlisid hinge ning ihuhädade vastu.

Külastame veel kahte randa, mis asuvad üsna linna sees ja on rahvarohked. Seejärel tuuseldame paar tundi kohalikus kaubanduses. Õhtul, nagu ikka, traditsiooniline chill hotelli basseinis ja selle ümber. Kohalikud keelitavad öösel randa jalutama minna – pidavat olema pime ja ohtlik.

10. päev

Laupäev, 23. august 2008
Anjuna beach, Morjim beach

Minu enesetunne normaliseerus eile enam-vähem õhtuks. Kaks banaani õhtusöögiks jäid isegi sisse. Selgub, et Jürgen on juba kaks päeva palavikuga ringi käinud. Tänane hommik algab aga halva uudisega. Sillel, Kristal ja Guidol on palavik – tüdrukutel üsna kõrge. Isegi vedelik ei püsi sees. Kuna Sille peab homme ööbussiga Mumbai poole sõitma, kaalume ka võimalust lennupileteid hankima hakata. Esialgu otsustame siiski jälgida, milliseks nende enesetunne päeva peale kujuneb ja siis esimesel võimalusel arst kutsuda.

Täna rendime ühe auto ja kaks rollerit ning läheme piki rannikut sõitma. Goa osariigil on rannajoont umbes 100 km jagu. Need, kes homme koju ei sõida, peavad plaani kolida ümber mõnda rannaäärse onni. Rannad Anjuna ja Morjim on äärmiselt ilusad, kõrge kaldaga ja kaljused. Teisalt, nii agressiivseid müügitädisid pole me siiani kohanud. Enne, kui randa pääsed, tiritakse sind lausa kättpidi oma väljapanekut vaatama. Minu kannatus on igatahes juba katkemise äärel, lisaks mõjub ka see, et meid pidevalt venelasteks peetakse. Natsionalistlik pool minus lihtsalt ei ela seda üle ja ma keeran neile otstavalt selja. Kohalikud reageerivad sellele küsimusega, et miks ta nii tige on? Aga mina tahan rahus pilgu palmidele, ookeanile ja kaugusesse suunata ja lihtsalt olla – palun mulle enam mitte ühtegi Ali-Baba püksipaari pakkuda!
Tuleb tunnistada, et ma ei oska hindudega vähimalgi määral toime tulla. Nende loogika käib mingit teist rada pidi ja sellele on raske jälile saada. Ma püüan neid mõista, vaadata nende probleeme ajaloolises kontekstis kui kasvuraskusi. India iseseisvus on ju vaid 60-aastane. Libe, imal, lömitav kauplemisstiil on ilmselt orjaaja pärand. Aga kust tuleb täielik tõetunde puudumine ja alatine iha pettus käiku lasta? Kui ta muud välja mõelda ei oska, siis juhatab ta sulle teed vales suunas. Kas see on mingi eriline kaif, mis petmise käigus tekib?
Kes pärast naerab, naerab paremini. Aga Indias see ei kehti. Kerjus, kes mind tüütamisega vihaseks ajab, hüüab järele: „Ole rõõmus nagu meie!“ /L. Unt Varanasi päevaraamat/.

Rannaäärsesse bangalosse kolida siiski ei õnnestu, jälle üks offseasoni kari. Neid lihtsalt ei rendita, rannad on nö kinni.
Palume end riisipõldude juures kinni pidada. Riis – maailma teine leib, arvatavasti sai selle kasvatamine alguse Indias, mõnevõrra hiljem Hiinas, aga sealgi juba 3000a e.m.a. Kasvab vees ca 3 kuud ja annab siin ilmselt mitu saaki.

Meie autojuht Babu on väga lahke ja jutukas mees. Autojuhi palk on siin kandis umbes 3000 ruupiat. Hooaeg on kindlasti jootraha poolest tulusam. Õpetajad ja ehitajad pidavat hästi teenima, nende palk on umbes 7000 ruupiat. Koolis käiakse 10 aastat. Linnades pidavat enamus lapsi juba koolis käima, maapiirkondades vähem. Perekonnas on tavaliselt 3–4 last, maal rohkem, sest sealsed pered vajavad põldudele töökäsi.

Pole ju kellelegi uudis, et siin ühiskonnas võidutseb patriarhaat ja kastisüsteem. Mõningad seigad siinsete naiste elust on mõtlemapanevad.
Vaestel naistel pole nii suurt vajadust end põlema panna, sest nemad sageli ei sünnigi. Laste sooline suhe mõnes vaesemas piirkonnas on 700 tüdrukut 1000 poisi kohta, mis annab selgelt märku, et tütarlapsed hävitatakse kas enne sündi või pärast seda. /L. Unt Varanasi päevaraamat/.

Sille palavik läheneb 40-le, kutsume arsti. Viimane kirjutab välja mingid kohalikud rohud ja käsib limonaadi juua. Hooajal pidavat ta seda hotelli peaaegu igapäevaselt külastama – see ongi väga tavaline, et turistidel kahe nädala jooskul organism käpad püsti tõstab. Loodame, et Sillel on homme vähemalt nii palju parem, et öine bussisõit üle elada, lennukis peaksime ta äriklassi lunima, saaks vähemalt pikali visata.

Õhtusöök on meil seekord väga uhkelt ette võetud (gurmaanlus kajastub muidugi ka arves). Juba hommikul märkasime rannasvees palju krevetipaate, osa värsketest meresaadustest jõuavad õhtuks ka meie lauale.

11. päev

Pühapäev, 24. august 2008
Panaji-Mumbai

Kati, Sille ja minu jaoks algab täna 591 km pikkune sõit Mumbai suunas. Ebahindulikult on Babu, meie truu autojuht, kohal isegi 10 minutit kokkulepitust varem ja kell 13.30 võtame suuna Panaji bussijaama. Seal ümbritseb meid kohe abivalmis meestesumm, enamus sooviga aidata leida õige buss. Lõpptulemusena näitan piletit vähemalt kolmele erinevale mehele, igaühel neist on oma versioon Mumbaisse suunduvast bussist ja peatuse asukohast. Lõpuks saame käsu bussi ronida. Kui nõuan näha numbrit, et seda piletil olevaga klapidada, võtab juht pileti endale. Kui paberi tagasi saan, on seal olev number maha tõmmatud. Samuti on buss lubatud luksusest kaugel, aga selle üle me enam ei imesta. Bussi ümber sebivad inimesed on sõbralikud, uurivad kuhu me Mumbais jõudma peame ja ütlevad, millises peatuses maha minna. Lennujaama pidi sealt rikšaga 150 ruupia eest saama.

Järgmine ehmatus tabab meid siis, kui hakkame juhi käest Mumbaisse saabumise aega uurima. Pileti müünud turismibüroo väitis meile, et buss jõuab kell 5, juht aga ütleb, et 7. Lennuk väljub kell 8!!! Otsustame ka kohanäitajalt küsida, see väidab, et kell 6. Tore lugu küll! Otsustame paanitseda siis, kui hommik käes.

Buss on pooltühi ja väljub varem, aga enne, kui selle üle imestada jõuame, peatub ta uuesti, et järgmine seltskond peale võtta. Ja nii jätkub sõit ühest piletimüügiputkast teise. Hetkeks on tunne, et me ei jõuagi kuhugi. Peatumine kestab kuni buss on täis. Mingi paberites krabistav mees jagab istekohti ja valvab, et kõik õigetele kohtadele istuks. Mõne aja pärast peame oma nimed mingisse nimekirja kirjutama. Ülimalt maskuliinses seltskonnas reisivad siis seekord ka kolm blondi lääne neiut: Puna Mütsike, Kaku Ke ja Lua Topo.

Ülejäänud seltskond on samuti kirev. Ühed noored riputavad meie seljataga oma aluspesu aknale kuivama (või tuulduma). Fui. Ühest peatusest tuleb peale ilmselgete narkojoobe tunnustega kõhetu kutt. Mõne tunni pärast suudab ta bussi bossid (peale juhi on siin veel 2 asjapulka) ülimalt närvi ajada ja mõned minutid kuuleme ilmselgelt hindikeelset sõimu. Välja teda siiski ei visata.

Sõit jätkub.

12. päev

Pühapäev, 25. august 2008
Mumbai-Helsingi-Tallinn

Selgub, et nii juhil kui kohanäitajal oli õigus. Kell 6 jõuame paduvihas Mumbai linnapiirile. 6.30 jätab buss meid suvalises kohas keset teed maha. Kaupleme umbkeelsete rikšajuhtidega ja täpselt kell 7 oleme lennujaamas. Rikšajuht küsib alul kokkulepitud 100 ruupia asemel 200. Mõte teenida võis tal ju hea olla, aga mina võtan koti selga ja saadan ta parematele jahimaadele.

Lennuk hilineb. Meid oodatakse. Justkui oleksid nad meie vintsutustest teadlikud, sest saame pakkumise lennata tagasi äriklassis. Aga tingimus on ka – mina pean midagi viisakamat selga panema!!! Itsitades vahetan oma lühikese teksaseeliku pikemate pükste vastu ja saan kiitvama hinnangu:). Kogu reis ja eriti pingeline bussisõit saab vähemalt mugavaima lõpplahenduse. Suure osa mugavusest magame muidugi maha.

Helsingis saame teistelt SMSi – Kontus olevat basseini hüpates poolest hambast ilma jäänud ja näeb välja tõeline kohalik – joodikupäevituse ja pooliku hambaga:). Hea, et niigi läks ja ta rohkem viga ei saanud.
Eesti tollitädid ahistavad meid muidugi uhkelt. Uurivad ja valgustavad meie pagasit igast otsast ning usutlevad ega me mingeid imeravimeid üle piiri ei too.

Eesti suvi on endiselt külm.

Epiloog

Siinkohal palun oma reisikaaslasi appi. Teie mõtted, tunded, üldistused, võrdlused – kõik on oodatud kommentaarides.

Epiloogi on raske kirjutada. Esiteks, pole ma lühikokkuvõtte inimene (nagu te juba aru saanud olete). Teiseks, see reis sünnib minu jaoks iga kord uuesti, kui sellest tuttavatele räägin. Küsige!

India on plaanivaba, jätke oma korrastatud elu nendeks päevadeks kodumaale maha. Kui te ei oska toime tulla tõdemusega, et asjad, mida olite planeerinud teha ei toimi ega suju, ärge üldse reisige (vähemalt Hindustani poolsaarele mitte)! India puhul ei saa eeldada, et tuleb tsiviliseeritult rahulik ja huvitav reis. See on pöörane igas mõttes. Teie rännak kujuneb just selliseks, milliseks te selle oma peas loote.

Olgem ausad, ega me oma reisi suurt ette ei valmistanud, aga usun, et just tänu sellele ei tekkinud meil ka suuremaid arusaamatusi, sest polnud vaja vaielda, miks me kokkulepitud ajal plaanitud kohas pole jne. Reisikaaslased ja sõbrad – aitäh paindlikkuse, spontaansuse ja tolerantsuse eest! Ei ole klišeelik tänu, need lihtsalt on kuldaväärt omadused, eriti reisil olles.

Kõige tähtsam küsimus: kas ma läheksin tagasi? Kindlasti läheksin! Küsite, kuidas Hiinaga võrredes oli? Üldistav võrdlus oleks meelevaldne. Võrreldamatu. Saab ainult kontekstist välja kiskuda erinevaid valdkondi ning nende üle diskuteerida.

Enne reisi juhtusin Estraveli kodulehelt lugema üht reisikirjeldust. Võtab minu arust selle riigi olemuse väga hästi kokku.
Kogu elu Euroopas elanud hindu läks esimest korda oma kodumaad külastama. Reisile võttis ta kaasa pooltühja kohvri ning asus teele, põnevus hinges. Kohale jõudes kohtus ta nii lähedaste kui kaugemate sugulastega ning reisis mitme nädala jooksul erinevais India paigus.
Kuu möödudes oli aeg tagasi pöörduda. Pakid koos, veetis hindu viimaseid tunde sugulaste seltsis. Näinud kalli külalise pooltühja kohvrit, küsib tädi: “Sa oled esimest korda Indias, oled reisinud paljudes kohtades, kuid ometi ei vii sa oma perekonnale ühtegi suveniiri? Sul on kaasa võetud vaid üks jumalakujuke, ometi tean, et sa Jumalat ei usu?”. Selle peale vastab noor hindu: “Tädi, ma olen reisinud Lõuna- ja Põhja-Indias, läänes ja idas. Olen käinud pühades linnades, sõitnud bussiga, autoga, elevandiga, rikšaga, shikaraga ja lennukiga. Olen näinud vaeseid ja rikkaid, aristokraate ja kodutuid. Pärast kõiki neid elamusi hakkasin ma uskuma Jumalasse, sest keegi teine peale tema ei suudaks sellist riiki juhtida!”

Siinkohal Liux lõpetab ja annab blogipliiatsi üle Kontusele ja Jürgenile.

12. päev

Pühapäev, 25. august 2008

Põhja-Goa, Candolim Beach

Tegime järjekordselt chillimise päeva ehk töllerdasime “kodu” lähedal.
Esimest päeva oli ka eraldatud joogikassa! Kukk ja Kait olid võimelised kiirelt kõik ühisjoogid ära jooma, polnud meil neid enam mõtet doteerida, seega oli meie (Matu, Jürgen ja Kontus) arvates mõistlik teha kaks joogikassat. Suuremad kõrid polnud sellest muidugi eriti vaimustatud, mis jättis neile paariks päevaks kainenud pitseri.
Kuna nad omavahele ei suutnud otsustada, kumb poes käib, siis võeti kasutusele viimased tilgad, mis kätte juhtusid ja tilgutati sisse ka Kati kingitud poolik pudel viina.

Ära peaks mainima, et Kontusel õnnestus ära kaotada oma pool esihambast. Juhtus see nii, et sai tehtud tüüpilist Mati Nyganeni hüpet, käed selja taga ja pea ees basseini. Aga kuna polnud veel piisavalt alkot tarbitud (oleks tarbinud, siis oleks raudselt jumal joodikuid kaitsnud), siis õnnestus tal riivata oma mokaga basseini põhja. Õnneks oli kadu väike, ainult pool hambast, mis muidugi kõigile tegi hullupööra nalja.
Õhtul sai mindud jällegi vutistaadionile, kuid juba seekord varem, kui eelmine kord.
Tänu varasemale minekule, õnnestus näha ka kohalikkude tiimide mängu. Selle põhjal neist väga head muljet ei jäänud. Samas mainis Kait, et nad vähemalt Kontusega võrreldes saavad pallile jalaga pihta.
Pärast liigamängu tulid juba kõik staadionile mängima. Me Jürksiga olime ka ennast mõnusalt pehmeks võtnud, seega oli hea plaan nendega ühineda. Kohalikud tegid kiirelt tiimid valmis, kuid kahjuks meie saime alles poole mängimise pealt aru, kes meie võistkonnas on. Värava tegemiseks kasutati tavalisi plätusi ja need aseteti üksteisest poole meetri kaugusele. Mängida õnnestus meil oma pool tundi, sest siis saabus pimedus. Pärast käisime poes ja ostsime noortele välejalgadele jäätist. Selle üle olid nad kole õnnelikud ja kutsusid meid homseks ka mängima. Koju jõudes saime jälle õhtusööki kõvasti oodata, rekordilised kolm tundi. Põhjus oli selles, et päev oli juurde toonud palju uusi tšurkadest naabreid, kel kõigil kõhud tühjad.
Kui lõpuks söök söödud sai, oli kõigil ramm otsas ja kobiti magama.

13. päev

Pühapäev, 26. august 2008
Lõuna-Goa, Palolem Beach

Eile sai Babuga kokku lepitud, et lähme Palolem Beachile. Kuna see asus võrdlemisi kaugel, tuli stardida vara. Hommikusöök toimis juba kell 8, kuna Babu pidi meile järgi tulema kella 9ks.
Sõit Palolemi poole võttis aega paar tundi ning selle jooksul läbisime pealinna Panaji kui ka suurima Goa ärilinna Margao.
Palolem kostitas kohe meid tüütute kaubitsejatega. Jalutades mööda rannariba, ei lasknud need nuhtlused meil üldse rahulikult olla.
Vahepeal õnnestus Kukel ja Kontusel koos kohalikega kalapaati merest välja tõmmata. Kokku võis sikutajaid olla kolmekümne ringis, seega polnud see kergemate killast töö.
Paleleom tundus kõige beachilikum rand Goas üldse. Isegi hooajavälisel ajal oli seal päris palju rahvast ning lainetus teiste randadega võrreldes madalam. Seda muidugi ei jätnud Krista, Guido, Kukk ja Kontus kasutamast ning testisid vee kohe ära.
Pärast sai mindud kohalikke butiike vaatama. Kes vaatas poodides cräppi, kes lasi hennat joonistada, kes tegi väiksed õlled.

Toimingud tehtud, hakkasime tagasi sõitma. Tagasiteel külastasime veel Agonda beachi. Rand nagu rand ikka! Samuti sai veel külastatud üht templit, mis paistis silma oma kommertsivaba olekuga. Kuna LP mainis ka Margao turgu, siis võtsime plaani ka seda külasatada. Turul saime teada, millised on tegelikult India hinnad, ehk siis mis raha eest ostvad asju kohalikud. Õnneks eelnevalt ostetud asjadega me väga petta polnudki saanud. Turg oli väga suur ja kirev ning vabalt oleks võinud seal tunde veeta. Koju jõudsime päris pimedas, selleks ajaks oli maha sõidetud kuskil 215 kilomeetrit. Autojuhid olid õhtuks päris kurnatud ja ega me isegi väga mölluvennad polnud. Seega jälle kõht täis, väike tiksumine ja magama.

14. päev

Pühapäev, 27. august 2008
Põhja-Goa, Candolim Beach

Tegemist oli Jürgeni sünnipäevaga, seega võeti järjekordselt vabamalt ja mindi randa. Kes poseeris kaamera ees, kes mängis kohalike rannalehmadega. Seekord lõunatasime rannaäärses restoranis. See oli päris suur vaheldus ning mis peamine, toidud seal olid maitsvad. Seega tekkis meil ka kindel plaan sinna tagasi tulla.
Kukk ja Kait olid ka lõpuks pärast kahte kainet päeva jõudnud arusaamisel, et pole enam mõtet kuivada. Aga kui ikka lased õhu vahele, on katus kerge lendama. Õhtuks oli nende jutt võrdlemisi sorav, aga väga mõttevaba. Vähemalt nad said üksteisest väga hästi aru, või siis polnud teised vastavale tasemele jõudnud. Õhtuks olid näpud meil kõigil püsti ja esmakordselt otsustati minna peole. Oli ju lõunaajal restoranis kellegile silma jäänud, et keegi seal õhtul esineb. Minek oli nii kiire, et unustati teavitada Siksi, kes oli tuppa läinud ja Kaitu ning Galinat, kes olid poes. Ilus see ei olnud, aga mis tehtud, see tehtud. Kohale jõudes, laulis esineja oma viimaseid laule. Kuna meil oli 2l pudelisse joogikoks kaasa tehtud, jäime veranda peale seda trimpama. Imestavapanev oli aga see, et meid kutsuti sisse ja anti klaasid, et tulge jooge parem meie juures. Seega võtsime juurde mõned söögid ja pidu võis jätkuda.

Tagasitulles tuli kellelgi pöörane mõte teha öine suplus. Suplus, mida päeval eriti teha ei julgetud, sest lained on kõrged ja kallas läheb kiirelt järsuks. Samas keegi pussytanud ja nii nude ujumist tehtud saigi. Nude-ujumisest innustatuna hüppasime ka kodubasseini paljalt. Lõbu oli omajagu. Aga kuna seekord oli ikka piisavalt tilka pandud, siis otsustasin magama minna. Seega edasist ma ei tea. Magama minnes õnnestus mul trepist laskudes teha Jamaica bobisõtjat ehk siis perse peal alla tulla. Nii vähemalt teised rääkisid.