Siinkohal palun oma reisikaaslasi appi. Teie mõtted, tunded, üldistused, võrdlused – kõik on oodatud kommentaarides.
Epiloogi on raske kirjutada. Esiteks, pole ma lühikokkuvõtte inimene (nagu te juba aru saanud olete). Teiseks, see reis sünnib minu jaoks iga kord uuesti, kui sellest tuttavatele räägin. Küsige!
India on plaanivaba, jätke oma korrastatud elu nendeks päevadeks kodumaale maha. Kui te ei oska toime tulla tõdemusega, et asjad, mida olite planeerinud teha ei toimi ega suju, ärge üldse reisige (vähemalt Hindustani poolsaarele mitte)! India puhul ei saa eeldada, et tuleb tsiviliseeritult rahulik ja huvitav reis. See on pöörane igas mõttes. Teie rännak kujuneb just selliseks, milliseks te selle oma peas loote.
Olgem ausad, ega me oma reisi suurt ette ei valmistanud, aga usun, et just tänu sellele ei tekkinud meil ka suuremaid arusaamatusi, sest polnud vaja vaielda, miks me kokkulepitud ajal plaanitud kohas pole jne. Reisikaaslased ja sõbrad – aitäh paindlikkuse, spontaansuse ja tolerantsuse eest! Ei ole klišeelik tänu, need lihtsalt on kuldaväärt omadused, eriti reisil olles.
Kõige tähtsam küsimus: kas ma läheksin tagasi? Kindlasti läheksin! Küsite, kuidas Hiinaga võrredes oli? Üldistav võrdlus oleks meelevaldne. Võrreldamatu. Saab ainult kontekstist välja kiskuda erinevaid valdkondi ning nende üle diskuteerida.
Enne reisi juhtusin Estraveli kodulehelt lugema üht reisikirjeldust. Võtab minu arust selle riigi olemuse väga hästi kokku.
Kogu elu Euroopas elanud hindu läks esimest korda oma kodumaad külastama. Reisile võttis ta kaasa pooltühja kohvri ning asus teele, põnevus hinges. Kohale jõudes kohtus ta nii lähedaste kui kaugemate sugulastega ning reisis mitme nädala jooksul erinevais India paigus.
Kuu möödudes oli aeg tagasi pöörduda. Pakid koos, veetis hindu viimaseid tunde sugulaste seltsis. Näinud kalli külalise pooltühja kohvrit, küsib tädi: “Sa oled esimest korda Indias, oled reisinud paljudes kohtades, kuid ometi ei vii sa oma perekonnale ühtegi suveniiri? Sul on kaasa võetud vaid üks jumalakujuke, ometi tean, et sa Jumalat ei usu?”. Selle peale vastab noor hindu: “Tädi, ma olen reisinud Lõuna- ja Põhja-Indias, läänes ja idas. Olen käinud pühades linnades, sõitnud bussiga, autoga, elevandiga, rikšaga, shikaraga ja lennukiga. Olen näinud vaeseid ja rikkaid, aristokraate ja kodutuid. Pärast kõiki neid elamusi hakkasin ma uskuma Jumalasse, sest keegi teine peale tema ei suudaks sellist riiki juhtida!”
Siinkohal Liux lõpetab ja annab blogipliiatsi üle Kontusele ja Jürgenile.
Epiloogi on raske kirjutada. Esiteks, pole ma lühikokkuvõtte inimene (nagu te juba aru saanud olete). Teiseks, see reis sünnib minu jaoks iga kord uuesti, kui sellest tuttavatele räägin. Küsige!
India on plaanivaba, jätke oma korrastatud elu nendeks päevadeks kodumaale maha. Kui te ei oska toime tulla tõdemusega, et asjad, mida olite planeerinud teha ei toimi ega suju, ärge üldse reisige (vähemalt Hindustani poolsaarele mitte)! India puhul ei saa eeldada, et tuleb tsiviliseeritult rahulik ja huvitav reis. See on pöörane igas mõttes. Teie rännak kujuneb just selliseks, milliseks te selle oma peas loote.
Olgem ausad, ega me oma reisi suurt ette ei valmistanud, aga usun, et just tänu sellele ei tekkinud meil ka suuremaid arusaamatusi, sest polnud vaja vaielda, miks me kokkulepitud ajal plaanitud kohas pole jne. Reisikaaslased ja sõbrad – aitäh paindlikkuse, spontaansuse ja tolerantsuse eest! Ei ole klišeelik tänu, need lihtsalt on kuldaväärt omadused, eriti reisil olles.
Kõige tähtsam küsimus: kas ma läheksin tagasi? Kindlasti läheksin! Küsite, kuidas Hiinaga võrredes oli? Üldistav võrdlus oleks meelevaldne. Võrreldamatu. Saab ainult kontekstist välja kiskuda erinevaid valdkondi ning nende üle diskuteerida.
Enne reisi juhtusin Estraveli kodulehelt lugema üht reisikirjeldust. Võtab minu arust selle riigi olemuse väga hästi kokku.
Kogu elu Euroopas elanud hindu läks esimest korda oma kodumaad külastama. Reisile võttis ta kaasa pooltühja kohvri ning asus teele, põnevus hinges. Kohale jõudes kohtus ta nii lähedaste kui kaugemate sugulastega ning reisis mitme nädala jooksul erinevais India paigus.
Kuu möödudes oli aeg tagasi pöörduda. Pakid koos, veetis hindu viimaseid tunde sugulaste seltsis. Näinud kalli külalise pooltühja kohvrit, küsib tädi: “Sa oled esimest korda Indias, oled reisinud paljudes kohtades, kuid ometi ei vii sa oma perekonnale ühtegi suveniiri? Sul on kaasa võetud vaid üks jumalakujuke, ometi tean, et sa Jumalat ei usu?”. Selle peale vastab noor hindu: “Tädi, ma olen reisinud Lõuna- ja Põhja-Indias, läänes ja idas. Olen käinud pühades linnades, sõitnud bussiga, autoga, elevandiga, rikšaga, shikaraga ja lennukiga. Olen näinud vaeseid ja rikkaid, aristokraate ja kodutuid. Pärast kõiki neid elamusi hakkasin ma uskuma Jumalasse, sest keegi teine peale tema ei suudaks sellist riiki juhtida!”
Siinkohal Liux lõpetab ja annab blogipliiatsi üle Kontusele ja Jürgenile.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar