Hospet ja Hampi
Kell on 4 hommikul, kui bussijuht hakkab kahtlaselt tuttava kõlaga linna nime hüüdma ja ägedalt meie poole vehkima. 12 tunni asemel oleme sõitnud alles 10 tundi ja peatus küll linna moodi välja ei näe. Uimastena kobime maha ja satume kohe lugematute rikšavendade risttule alla. Kuna LPs Hospeti kaarti pole, siis maksame 2-minutilise sõidu eest kohalikele ilmselt paar töövaba päeva kinni, aga vahet pole – horisontaalasendi eest annaks praegu kõik.
Enamus valitud hotellidest on talutavad, toa hind jääb kuhugi 1000 ruupia kanti. Selle eest sai WCs (water closet) käia ja linade vahel magada. Konditsioneer ja soe vesi kord olid, kord polnud – ühesõnaga veevärk ja sooja vee temperatuur on Indias suhteline mõiste.
Palusin toateenijal tuua lisaks veel linu, sest tekiga magamine oli ilmselgelt liig, ning WC paberit, mille peale too kummaliselt õlgu kehitades pead ühelt küljelt teisele liigutas. No mis seal siis ikka, kui ei saa, siis ei saa – ei viitsinud ma uimase peaga tüli norima hakata. Mõne minuti pärast oli poiss linade ja paberiga tagasi. Hiljem selgus, et selline nuku moodi pea liigutamine tähendab siin jaatust, heakskiidu märki.
Oleme jõudnud Karnataka osariigi keskossa ning Hospet on tegelikult ainult eeslinnaks Hampile, mis oli meie tegelik siiasõidu sihtkoht. Hampis pidavat ööbimiskohtadega kitsas olema, samuti on siit võimalik edasi reisida. Hospetist Hampisse on ligikaudu 12 km.
Hospet on väike, enam-vähem ühe tänavaga linn, kus ühes otsas bussi-, teises rongijaam. Viimasesse suundumegi kohe pärast seda, kui oleme mõningad tunnid maganud ja olemine enam-vähem inimlik. Järgmine mõte on suunduda tagasi läänerannikule, Goasse. Rongipiletitest võime muidugi ainult unistada, busse läheb sinna väidetavalt ainult üks, aga sinna pidavat pileteid saama ainult kohapeal nö elavas järjekorras. Ega siis midagi – tuleb vahendusfirmade poole pöörduda. Hotelli hoovis on just selline putka olemas ja vähese ajaga on meil olemas kohad sleeperis järgmise päeva õhtuks. Hampis tiirutamiseks jääb meile siis 2 päeva.
Hampi asub Tungabhadra jõe orus ja oli muiste India viimase suure hinduistliku Vidžayanagari (1336-1646) impeeriumi pealinn. Siinne maastik näeb uhke välja, selline nagu oleks Kalevipoeg just siin kiviviske olümpiamängud korraldanud. Hiiglaslikud graniitkivilahmakad toetuvad teineteisele niivõrd väikese ühisosaga, et tundub nagu võiks väike tõuge need veerema panna.
Siinkirjutaja ei saa ka mainimata jätta, et just siin piirkonnas pidavat olema India parimad ja mitmekesisemad kaljuronimisvõimalused. Hampis on vaatamist päevadeks, ainuüksi pealinna varemed asuvad 25 ruutkilomeetril. Ja mis kõige tähtsam – Hampi kuulub UNESCO maailmapärandi nimekirja ja kõik nähtav on loomulikult seda väärt.
Senikaua kui osa edasisõiduks pileteid hankis, otsisid teised päevaseks ringisõiduks autosid. Teel Hampisse leiame väga hea vabaõhu restorani nimega Mango Tree, millest kujuneb meie üleüldine lemmik nii atmosfääri ja teeninduse osas, toitudest rääkimata. Meie armastus värskelt pressitud mahlade vastu saab siin taaskord uue dimensiooni. Tee Hampisse kulgeb graniitkamakate vahelt, mööda riisipõldudest, banaaniistandustest ja sihvakatest kookospalmidest – oleme lõpuks ometi linnakärast eemal.
Hampi linna sümbol, Virupaksha tempel, asub Hampi Bazaari läänepoolses tipus. Tempel on säilinud peaaegu puutumata, sellel on kaks torni – üks idas, teine läänes. Idapoolne, erootiliste kujudega kaunistatud torn, on umbes 36 m kõrgune, läänepoolne torn madalam. Lääne poolse torni sees olles võib näha idapoolse torni varju, mis väikesest aknast päikesega koosmõjul peegeldub.
Aga enne kõike seda suutsime end lasta elevandi tsirkusesse meelitada. See võimas loom oli nagu ikka rahateenimise tarvis nii osavalt välja õpetatud, et londi sisse paberraha pistes tegi ta sulle pai, mida kohalik giid blessinguks (õnnistus) nimetas. Kohustuslikud pildid elevandiga ja elevandita tehtud, ei saanud me arugi, kui oskuslikult elevandi peremees meid mööda templit tuuritama viis, rääkides seal juures niivõrd kiiresti ja suunates oma jutu ainult poistele. Look, Sir!; Come closer, Sir!; Are we all here, Sir? Viimane oli suunatud muidugi ainult Eestimaa parimatele poegadele. Hiljem küsis oma peale pressitud giiditeenuse eest uhket hinda. Maksime talle 200 ruupiat, mille üle ta muidugi eriti rõõmus polnud, kuna lootis sama raha iga näo pealt saada.
Loomulikult ei saa sa enne templitele lähedalegi, kui pole läbinud turukadalippu. Enne ärasõitu lihvime oma kauplemisoskusi (või oskamatust). Ega see kauplemise värk mulle eriti ei istu, aga mõistan seda kui siinse kultuuri lahutamatu osana – elan üle ja mängin kaasa, lõpuks nagu ikka inimene harjub kõigega. Veronikaga on meil hea tiimitöö, kaupleme enamjaolt kaks asja ühe hinnaga – üldjuhul see töötab, kui pirtsutama hakkavad, mõjub minema kõndimine. Enam vähem alati jooksevad nad sulle järele. Ühes kohas saame hinna madalaks ajamise eest lausa riielda, aga no olgem ausad – ehtsast nahast ja India naiste käsitööst on asi kaugel, seega ei võta me seda eriti isiklikult.
22 km Hampist 5000 hektaril asub karude varjupaik (Daroji Bear Sanctuary). Mõmmisid jalutab sellel lahmakal territooriumil ringi hinnanguliselt 120. Binokliga näeme umbes viit. Autoga territooriumil ringi sõites astub üks suur must kogu laisal sammul üsna lähedalt üle tee. Tegu on huulkarudega (Melursus ursinus), kes peamiselt elavadki Indias ja Sri Lankal.
Tagasiteel sõidame läbi mitmest asustatud punktist, kus kohalikud noored on omamoodi äriühingu asutanud ja küsivad turiste vedavatelt autodelt nö läbisõidu maksu. Algul püüavad nad köie abil autot peatada, kui see ei mõju, viskuvad ise kapotile. Asi kisub üsna tigedaks, vähemalt tõstab meie džiibijuht lõpuks häält. Mida iganes ta ka ütleb, õnneks see mõjub ja pääseme edasi. Järgmises külakeses saab ühel autol kütus otsa ja oleme sunnitud väikese peatuse tegema senikaua kuni juht helistab ja asju ajab. Samal ajal uudistame pulmarongkäiku, mis suure lärmi saatel meist möödub. Veronika saab austava ülesande pruutpaari riisiga loopida. Mõnekümne minuti pärast saabubki kütusepaagiga boss rolleril. Saame edasi sõita. Juhtidel jätkub jultumust meile muidugi sõidu eest kahekordne arve esitada, aga õnneks on meil juba nädalajagu hindadega kogemust ja jääme algselt kokkulepitud hinnale kindlaks.
Õhtupimeduses avastame, et meie hotelli hoovis asub väga mõnus restoran, kuhu me õhtu lõpetuseks Eesti olümpiakulda tähistama suundume.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar