Hyderabad
Hommikul suundume Guido ja Kristaga bussijaama, et õhtul Hydist Hospeti poole sõitma hakata. Selgub, et sleeperit (naritaoliste vooditega ööbuss) sinna ei lähe, oleme sunnitud leppima tavalise konditsioneerita reisibussiga. Sõit kestab 12 tundi. Igatahes tõotab tulla huvitav öö. Poisid jooksevad selle jutu peale alkoholipoodi.
Tahame Hydis veel mõnda kohta külastada ja autokauplemise juures saab määravaks ka see, et too oleks nõus meid õhtul bussijaama viima.
Selgub, et loomaaed on esmaspäeviti kinni, seega võtame kohe suuna Birla Mandiri templi suunas. Tegemist on suurepärase valgest marmorist hindude templiga linna keskel mäe otsas. Kogu reisi vältel nähtud templitest on see üks ilusamaid ja puhtamaid. Saad seal rahulikult ringi jalutada ilma, et mõni ahv sind seelikusabast tiriks. Samuti ei olnud seal ühtegi giidi ega preestrit raha välja pressimas. Paljajalu valgel marmoril, aga jalad jäävad puhtaks. Fotokat kahjuks jälle kaasa võtta ei või.
Grupipildi tegemine on seekord üsna aegavõttev tegevus, sest kohalikud ilmselt arvavad, et puhkame seal niisama jalga ja sätivad end kord grupi keskele, kord äärtesse. Lõpuks on neid seal juba üle kümne ja meil läheb järjest raskemaks neid ära ajada. Õnneks on India riik, kus võimude palgal tegutseb selline korravalveorgan nagu turismipolitsei. Hiljemgi kogeme, et kui hindusid meie ümber rohkem kogunema hakkab, ilmuvad korravalvurid välja ja lõpetavad peo.
Tänane restorani kogemus on igas mõttes üks suur pettumus. Ainus uus armastus, mis meil sellest söögikohast tekib, on värskelt pressitud mahlad. Ülejäänu – ühise nimetajaga üks suur paneering, mille alt toidu maitset on üsna raske eristada. Lisaks eelnevale ootame toitu mitte rohkem ega vähem kui tund aega. Ööbussi väljumiseni on järjest vähem aega ja meil pole uduaimugi kaugel me bussijaamast oleme, peale selle tundub linn olevat totaalselt õhtuses liikluskaoses. Nälg teatavasti teeb tigedaks ja saame oma söögid alles siis, kui osa meist lahkuda otsustab. 
Ummikus kannatamatult oodates märkab silm mõningaid profülaktilisi silte. Kill the speed, not the life! Driveing is driveing to hell!
Jõuame bussijaama 10 minutit enne eeldatavat bussi väljumisaega. Siin riigis on vähemalt see eelis, et kõik, mis pileti peal kirjas, on arusaadavalt inglise keeles, kui välja jätta see pisiasi, et buss väljub postide vahemikus 32-39. Võta sa siis nüüd kinni, kust siis täpselt. Erilist optimismi ei süsti ka jaamatöötajad, kes kõik erinevat juttu ajavad. See on üks kahest korrast, kus mul juhe kokku jookseb. Ja siis veel kõik need loendamatud bussid, mis üksteise võidu tuututavad. Kõige usutavam versioon on siiski see, et buss tuleb siia, kus seisame, enne peavad teised lihtsalt eest ära minema – no muidugi, taaskord meenub India rahvaarv. Siin väljub ilmselt samal kellaajal sama posti juurest üsna mitu bussi, nii et nende hulgas tekib samuti järjekord. Oled ju arvestanud, et täpsust on siin riigis mõttetu eeldada, aga sellest hoolimata on kõige hullem teadmatus, et kas oled ise vales kohas või jääb buss lihtsalt hiljaks. Säilitame paanika ja ootame:). Buss hilineb 5 minutit ja väljub poole tunni pärast. Kohalikud kamandatakse eemale ja kõigepealt pakitakse meid peale. Buss on enam-vähem talutav, kui palavus välja arvata. Samuti ei leidu pagasi jaoks all kohta. Algavad sajad kilomeetrid loksumist, tee on künklik ja paari peatusega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar