4. päev

Pühapäev, 17. august 2008
Hyderabad

Hommikusöögiks seame end sisse hotelli hoovis asuvasse restorani, kus saame degusteerida erinevaid India õhukesi leibu. Degusteering kujuneb sellepärast, et meil pole täpselt aimu, mis menüüs olevate nimede taga seisab. Puri, chapati, dosa, roti, naan – erinevad nimed, üsna sarnased leivad. Meie lemmikuks saab puri, mis on tüüpiline Lõuna-India hommikusöök.

Õhukest leiba küpsetatakse õlis, kus see õhku täis ümaraks palliks muutub. Kindlasti kastetakse seda karrileeme vms sisse.

Mida siis Hydis vaadata? Kõigepealt on vaja leida transport. Hotellist antakse meile ainult erinevaid telefoninumbreid. Hoovis nõutu näoga ringi vahtimisest on rohkem kasu ja peagi on sõiduriist kohal. Chillbus Royal Travels on meie käsutuses terve päev, tasub öelda vaid kohad, kuhu sõita soovime.

Ilmselgelt on kaks päeva Hydis meie arvestuste kohaselt liiga vähe, aga midagi näeme ehk ikka.
Kõigepealt Chowmahalla Palace. Hyderabadi piirkonna suurvalitsejate, Asaf Jahi dünastia, üks tähtsamaid paleesid, kus peeti kõige suurejoonelisemaid vastuvõtte jm valitsemise juurde kuuluvaid tähtsaid toiminguid. Sissepääs territooriumile on muidugi karm, ostame ühe kaamera jaoks loa ja laseme end metallidetektoriga paitada. Kompleks on suur ja koosneb mitmest paleest, aga põhiline tseremooniasaal rabab on 19-ne belgia kristallist lühtriga. Asaf Jahi dünastia valitsejad olid suured kirjanduse, kunsti, arhitektuuri – üleüldse kultuuri soosijad. Nii mõnigi muuseum, kuhu hiljem satume, eksponeerib uhkusega selle piirkonna loonud valitsejate erinevaid kollektsioone. Üle pika aja linnakärast pääseda on hea vaheldus, siin on ilus ja rahulik.

Järgmine peatuspaik on mingi imelik muuseum, kuhu ainult osa meist sisse läheb, näidatakse seal mingeid kummalisi sõiduriistu. Siinkirjutaja räägib vahelduseks õues kohalike noortega juttu. Nad on väga sõbralikud ja uudishimulikud ning muidugi tahavad meiega koos pilti teha. Küsivad, kas me ikka mõnes templis juba käinud oleme. Viimane tundub neile väga tähtis olevat.
Hindud ei ole väga avatud oma religiooni võõrastele tutvustama. Vahel mulle tundub, et nad ei tea isegi kõiki tagamaid, jumalad on neile nii lähedased, et analüüs oleks kohatu. Sa ei analüüsi ju oma ema olemust, ema on lihtsalt ema. /L. Unt Varanasi päevaraamat/.

Kui teatame bussijuhile järgmise sihtkoha soovi, saame väikese pettumuse osaliseks, sest Hyderabadi tuntuimate vaatamisväärsuste läheduses ei või parkida. Seega sõidame Charminarist, seda ümbritsevast vanast turust (Laad Bazaar) ja Mecca Masjid (mis on üks India suurimaid mošeesid) lihtsalt mööda. Viimasesse küll LP järgi naisi ei lubatavat (olime muidugi juba arutanud teemal, kuidas end meesteks maskeerida), aga minul on küll äärmiselt kahju, et seal kandis ringivaatamise võimalus kasutamata jäi. Jälle üks põhjus siia kunagi tagasi tulla.

Salar Jung Museum on üks kolmest suuremast India muuseumist ja siin pidavat olema suurim nö ühemehe antiigikollektsioon maailmas. 35 000 eset kahel korrusel, palju kopitanud lõhnaga vaibagaleriisid, elevandiluud, marmorit, skulptuure ja tonnides kohalikke, kellele väljapanekutest rohkem pakume huvi meie.

Et ajaloolisse Golconda kindlusesse jõuda peame kiirustama, sest sulgemisaeg on lähedal ja meil pole aimugi, kui kaugel me sellest asume. Ka bussijuht tõrgub, tuues põhjuseks sulgemise. Hiljem, õnnelikult kohal, piletid ostetud ja sisse saadud, saame aru küll, et bussijuht tõrkus ilmselt sellepärast, et ei viitsinud seda vahemaad sõita. Kohalikud juhid ei pidavat ka pimedas sõita armastama – ei saa neid süüdistada, pimedus toob liikluskaoses kindlasti mõningad raskendavad asjaolud juurde.

Golconda tähendab tõlkes karjuse mäge ja kindlus kujutab endast suures koguses varemeid – hindude Kakatiya dünastia (13.– 14. sajand) kindlust ja moslemitest Qutb Shahhide dünastia (16. – 17. sajand) pealinna. Siit lähedusest on leitud kuulus Koh-i Nori (21,6 g) teemant, seega linna hiilguse ja hävingu põhjustajaks oli suuresti seal paiknenud teemandikaevandus.

Kui sa tahad kordki elus end filmistaarina tunda, mine Indiasse! Tühja neist varemetest, kui on võimalus valget inimest pildistada. Lõpuks on meil kõigil arvepidamine sassis, et mitut perekonna fotoalbumit me juba ehime. Kui rinnalapsi sülle andma hakatakse, saab meil küllalt. Poisid peavad plaani, et millist summat edaspidi foto eest sisse kasseerima hakata – vaat nii kaugele on kohalike uudishimu meid viinud. Meie tunded võiks kokku võtta järgnev lause: „Ohhoo, tsirkus jõudis linna!“ Uskuge, selline elu on lõpuks ääretult tüütu!

India on taimetoidumaa ja kui ongi tegu non-veg restoraniga, siis liha tähendab kana. Lambaliha võid ka saada. Põhjused on loomulikult religioossed – hindud ei söö veiseliha, sest lehm on püha loom, ja moslemid sealiha, sest viimased olevat räpased loomad. Õnneks on munad ja piimatooted vahelduseks. Ja loomulikult igasugu lavašilised leivad.

Nii juhtubki, et palvele meid kuhugi sööma viia, langeb bussijuhi valik muidugi taimetoidurestorani kasuks. Söögikoha üle aga kurta ei saa, samuti puudutab see kaalukaotust – söögid on head (loe: kaloririkkad) – kastmetes on rohkelt õli, riisikuhjad suured, enamus snäkke on kas praetud või õlis küpsetatud. Ja curry pole üldse karri meie mõistes (siin tähendab see kastet), aga siiski väga hea. Lõpetuseks pakutakse aniisi ja suhkru segust tehtud kommikesi.
Me ei ole huvitatud oma päeva küll juveelipoes lõpetama ja omaarust väljendame end üsna selgelt kahetähelise sõnaga, aga bussijuht vist ei saa aru. Igatahes oleme sunnitud end kordama, kui juht meid sääraste poodide tänavale parkida tahab.