Mumbai – Hyderabad
Aasiamaade siselendude eel on alati hinges väike värin. Siiani pole me õnneks pettuma pidanud. Pole seekordki tegu moosiriiuliga, on Boeing 737-700. 1 h ja 10 minutit veedame hindudest ärimeeste seltsis ja maandume Hyderabadis.
Koos Secunderabadiga kuulub Hyd India viie suurima linna hulka, kus elanikke umbes 7 miljonit. Šiiitidest moslemite pühaku Haydari järgi on linn nime saanud ja rajati vürstide poolt 16. – 18. sajandil. 1724 – 1948 oli Hyderabad samanimelise moslemite Nizam Shahhide dünastia pealinn.
Lennujaam on udupeen ja uus, valminud selle aasta märtsis ja asub umbes 30 km kaugusel kesklinnast. Mõnikümmend minutit kogume end ja hakkame taksosid kauplema. Meist ja kogu üritusest vändatakse samal ajal filmi, millest saab ilmselt õppevideo kohalikele pealkirjaga „10 võimalust, kuidas turistidele tünga teha“. Õnneks suurt kauplemist vaja pole, sest ainsad taksod, mis siin teenindada tohivad, on kindla kilomeetri hinnaga. Koos sisseistumisega läheb üks takso maksma 500 ruupiat. Juba esmamulje autoaknast tõotab, et on tegu natuke viisakama linnaga, kui seda Mumbai oli. Samuti on kliima põhjamaalasele sobilikum – sisemaa ju.
Taksojuhtidel tekib väike segadus hotelli (Sri Brindavan) leidmisega, kaardi järgi peaksime lähedal olema. Lõpuks meie kannatus katkeb ja palume end välja lasta. Selgub, et hotell ongi väga lähedal. Lähme väikese võlvi alt läbi hoovi, mis üllatab oma rahulikkusega, kuigi asub keset linna ja tänaval käib 24/7 vilgas elu ja sellega kaasnev müra.
Lokkav bürokraatia võtab taaskord tohutult aega. Tuleb täita kolm erinevat raamatut, lisaks tehakse passidest ja viisadest koopiad ka veel. Kurivaim – jälle sooja vett pole, mingi leige ollus. Sellest me väga suurt numbrit ei tee, ilm on üsna palav ja värskendus kulub ära. Aga 12 inimest on piisavalt suur arv, et vajalikul hetkel varjatud anded end ilmutavad ning seekord kehastub Guidz santehnikuks ning käib torgib mõnegi toa dušisegistit nii, et sealt hakkab sadama isegi rohkem kui viis niret korraga.
LP soovitab hotelli läheduses üht kohalikku kiirtoidu kohta ja kuna me ei saa endale lubada näljast tigedaid reisikaaslasi, suundume kiiresti toidu otsingule. Kujutage ette olukorda, kui olete sõpradega söögikohas endale just sobiva laua leidnud ja uurite parasjagu menüüd, sajab uksest sisse hunnik turiste ja teil tuleb oma kohad neile loovutada. Aga täpselt nii juhtub siin vaeste kohalikega. Oleme juba välja astumas, sest esmapilgul on söögikoht rahvast täis. Peremees aga ei saa endale seda lubada, et 12 näljast turisti lihtsalt minema jalutavad, seega tekitatakse meile väikeste ümberkorralduste tulemusena kohad. Natuke piinlik lugu küll ja söök kahjuks ka elamust ei paku.
Kaardi järgi me rongijaamast eriti kaugel ei asu, aga lõpptulemusena tiirutame siiski üsna pikalt ringi, sest tänava nimede järgi orienteerumisest võib siin riigis unistada. Neid lihtsalt pole! Mõte on katsetada mõttetut – hankida rongipileteid. Eestlasele võib tunduda imelik, kuidas rongi-, bussi-, ja lennupileteid raske hankida on, aga siin nii on. Lennukit ja bussi ehk veel kuidagi, aga rong – ütleme nii, et vajab planeerimist. Olgu kohe öeldud, et meie reis oli taotluslikult kõike muud, kui üks plaanide ja skeemide kogum. Ja kui sa siis lõpuks mingigi pileti saad, on tõesti nii, et vabu kohti kuhugi ei jää – meenutage siinkohal India rahvaarvu ja imestus kaob – neid jätkub tõesti igasse võimalikku transpordivahendisse. Täna meie grupi suurus kasuks ei tulnud. 4 päeva pärast oleks võimalik saada 3 rongipiletit soovitud sihtkohta. Korra sai Eestiski eelbroneerimist katsetatud, kuid tulemusteta. Variant minna vahetult enne rongi väljumist kohalikega elavasse järjekorda puid-maid jagama ei tundunud ka eriti ahvatlevana.
Teine asi, mis naisena harjumist vajab, on siinne arrogantne suhtumine õrnemasse sugupoolde. Igal pool tegutsevad ja ajavad asju ainult mehed, naised istuvad kodus. Mehel ja naisel pole lubatud avalikult isegi käest kinni võtta. Küll aga võivad seda teha mehed… ja seda õigust kasutavad nad isegi väga avalikult. Niisiis kõik kassaluugivaidlused jäid sellel reisil küll poiste õlule. Tibide pärusmaaks on seekord backoffice. Rongipiletitest oleme siis ilma. Jääme lootma, et hommikul on bussijaamas rohkem õnne.
Maal, kus alkoholitarbimise traditsiooni ei ole, ei kannata tüübid alkoholi ja kukuvad esimese kolme lonksu juures täiesti ära. Purjusolek hirmutab neid nagu spacecake korralikku lääne pereema. /L. Unt Varanasi päevaraamat/.
Igatahes on need pudelid, mis me tagasiteel hotelli putkamajandusest soetame, üsna paksu tolmukorra all ja breezereid on külmkapis ka kaua hoitud. Tundub, et riik hoiab alkoholimüügil silma peal, kaubelda mõtet pole, sest hinnad on igal pool enamvähem samad, pudelid maksumärgistatud. Poisid saavad liitri Bacardi rummi kätte ligikaudu 150 krooniga, tüdrukud maksavad breezerite eest 11 EEKi ringis. Need numbrid tekitavad meie esijoodikute seas muidugi väikese elevuse:).
Tänane päev möödubki kohalikku irratsionaalsust kombates. Kes naudib, kes talub, kes kannatab, kes otsib võrdlusmomente Hiinaga – tunnete rohkus võrdub grupi inimeste arvuga.
Laisklemis ja minnalaskmismeeleolu, mis Indias elades sisse tuleb, on eriline elukvaliteet, mida Läänes ei kohta. Kui tahad siin midagi konkreetset ära teha, siis pead ennast tublisti ületama, nagu Läänes tuleb võidelda end töölt vabaks, kui tahad endasse süüvida ja rahu leida.
Lääne turistid Indias on kohanemisraskuste tõttu abitud ja hajevil. Neil on kahju vaestest hindudest, kes elavad allpool vaesuse piiri. Tegelikult pole hindudel häda midagi, nutma peaks hoopis turisti enda pärast, kelle peataolekut parajasti häbitult ära kasutatakse. Lääne inimese pimesilmne usk maailma vankumatusse õiglusesse mõjub siinses kontekstis lausa meelesegadusena. /L. Unt Varanasi päevaraamat/.
Meie hotellil on pikk rõdu, kuhu kõikide tubade uksed avanevad, seega kujuneb õhtust rõdupidu, erikülalisteks gekod ja juba tuttavad hiigelnahkhiired. Kell 23 tabab enamust nälg ja mis seal ikka muud teha, kui kasutada suurlinna võimalust – otsida üles kuldsed kaared. Paari kvartali kaugusel see leidubki, aga põrand on pestud ja toolid laudadele tõstetud. Restoran on kinni olnud juba kaks tundi. Muidugi ei suuda töötajad jätta võimalust kasutamata ja tulevad turiste ja nende meelehärmi uudistama. Lõpeb kogu lugu aga sellega, et kõik seitse teenindajat panevad põlled ette tagasi, tõmbavad mütsid pähe ja valmistavad meile 10 einet. Kujutage seda situatsiooni kodumaa kontekstis ette. Ilmvõimatu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar