10. päev

Laupäev, 23. august 2008
Anjuna beach, Morjim beach


Minu enesetunne normaliseerus eile enam-vähem õhtuks. Kaks banaani õhtusöögiks jäid isegi sisse. Selgub, et Jürgen on juba kaks päeva palavikuga ringi käinud. Tänane hommik algab aga halva uudisega. Sillel, Kristal ja Guidol on palavik – tüdrukutel üsna kõrge. Isegi vedelik ei püsi sees. Kuna Sille peab homme ööbussiga Mumbai poole sõitma, kaalume ka võimalust lennupileteid hankima hakata. Esialgu otsustame siiski jälgida, milliseks nende enesetunne päeva peale kujuneb ja siis esimesel võimalusel arst kutsuda.
Täna rendime ühe auto ja kaks rollerit ning läheme piki rannikut sõitma. Goa osariigil on rannajoont umbes 100 km jagu. Need, kes homme koju ei sõida, peavad plaani kolida ümber mõnda rannaäärse onni. Rannad Anjuna ja Morjim on äärmiselt ilusad, kõrge kaldaga ja kaljused. Teisalt, nii agressiivseid müügitädisid pole me siiani kohanud. Enne, kui randa pääsed, tiritakse sind lausa kättpidi oma väljapanekut vaatama. Minu kannatus on igatahes juba katkemise äärel, lisaks mõjub ka see, et meid pidevalt venelasteks peetakse. Natsionalistlik pool minus lihtsalt ei ela seda üle ja ma keeran neile otstavalt selja. Kohalikud reageerivad sellele küsimusega, et miks ta nii tige on? Aga mina tahan rahus pilgu palmidele, ookeanile ja kaugusesse suunata ja lihtsalt olla – palun mulle enam mitte ühtegi Ali-Baba püksipaari pakkuda!
Tuleb tunnistada, et ma ei oska hindudega vähimalgi määral toime tulla. Nende loogika käib mingit teist rada pidi ja sellele on raske jälile saada. Ma püüan neid mõista, vaadata nende probleeme ajaloolises kontekstis kui kasvuraskusi. India iseseisvus on ju vaid 60-aastane. Libe, imal, lömitav kauplemisstiil on ilmselt orjaaja pärand. Aga kust tuleb täielik tõetunde puudumine ja alatine iha pettus käiku lasta? Kui ta muud välja mõelda ei oska, siis juhatab ta sulle teed vales suunas. Kas see on mingi eriline kaif, mis petmise käigus tekib?
Kes pärast naerab, naerab paremini. Aga Indias see ei kehti. Kerjus, kes mind tüütamisega vihaseks ajab, hüüab järele: „Ole rõõmus nagu meie!“
/L. Unt Varanasi päevaraamat/.

Rannaäärsesse bangalosse kolida siiski ei õnnestu, jälle üks offseasoni kari. Neid lihtsalt ei rendita, rannad on nö kinni.
Palume end riisipõldude juures kinni pidada. Riis – maailma teine leib, arvatavasti sai selle kasvatamine alguse Indias, mõnevõrra hiljem Hiinas, aga sealgi juba 3000a e.m.a. Kasvab vees ca 3 kuud ja annab siin ilmselt mitu saaki.

Meie autojuht Babu on väga lahke ja jutukas mees. Autojuhi palk on siin kandis umbes 3000 ruupiat. Hooaeg on kindlasti jootraha poolest tulusam. Õpetajad ja ehitajad pidavat hästi teenima, nende palk on umbes 7000 ruupiat. Koolis käiakse 10 aastat. Linnades pidavat enamus lapsi juba koolis käima, maapiirkondades vähem. Perekonnas on tavaliselt 3–4 last, maal rohkem, sest sealsed pered vajavad põldudele töökäsi.
Pole ju kellelegi uudis, et siin ühiskonnas võidutseb patriarhaat ja kastisüsteem. Mõningad seigad siinsete naiste elust on mõtlemapanevad.
Vaestel naistel pole nii suurt vajadust end põlema panna, sest nemad sageli ei sünnigi. Laste sooline suhe mõnes vaesemas piirkonnas on 700 tüdrukut 1000 poisi kohta, mis annab selgelt märku, et tütarlapsed hävitatakse kas enne sündi või pärast seda. /L. Unt Varanasi päevaraamat/.

Sille palavik läheneb 40-le, kutsume arsti. Viimane kirjutab välja mingid kohalikud rohud ja käsib limonaadi juua. Hooajal pidavat ta seda hotelli peaaegu igapäevaselt külastama – see ongi väga tavaline, et turistidel kahe nädala jooskul organism käpad püsti tõstab. Loodame, et Sillel on homme vähemalt nii palju parem, et öine bussisõit üle elada, lennukis peaksime ta äriklassi lunima, saaks vähemalt pikali visata.

Õhtusöök on meil seekord väga uhkelt ette võetud (gurmaanlus kajastub muidugi ka arves). Juba hommikul märkasime rannasvees palju krevetipaate, osa värsketest meresaadustest jõuavad õhtuks ka meie lauale.

Kommentaare ei ole: