8. päev

Neljapäev, 21. august 2008
Põhja-Goa, Panaji, Candolim Beach

Bussisõit kestab 12 tundi. Mida rannikule lähemale jõuame, seda rohkem sadama hakkab ja umbsemaks kisub. Kell pool 7 hommikul oleme Panajis. Jällegi lendab kohe juurde parv taksojuhte. Siin on suhtumine sõidu hinda ja selle üle tingimisse aga hoopis teistsugune. „No kuulge, te olete ju Goas, siin on teised hinnad!“ Ilmselt see nii ka on, ja kindlasti on see nii hooajal, aga meile selline ülbus ei sobi ja otsustame mujale jalutada, et natuke mõtteid koondada.

Panaji on Goa osariigi pealinn, kuigi suuruselt alles kolmas. Suurima linna, Vasco da Gama, nime päritolule ei ole raske selgitust leida. Oli ju kõnealune mees Portugali meresõitja, kellel lõpuks õnnestus teostada paljude meresõitjate unistus ja sõita Euroopast ümber Aafrika lõunatipu Indiasse. Seda, et Goa peaaegu 450 aastat portugallastele kuulus, on siin näha igal sammul, muidugi on kunagine hiilgus indialikult rääma lastud, aga ülejäänud riigist erineb see piirkond silmnähtavalt.

Jalutame bussijaama suunas. Sealt leiame natuke sõbralikuma suhtumise ning laseme end rannarajooni sõidutada. Kahjuks ei leia me aga LPst välja valitud hotelli. Esimest korda mängib meile mäkra olukord, kus hooajavälise aja tõttu peame plaane muutma. Taksojuht tuleb appi ja leiame endale suurepärase apartmenttüüpi hotelli. Kuigi väsimus murrab, uneaega me enestele üle tunni ei luba, ookean kutsub. Lõpuks ometi saame varbad vette. Aga see on ka kõik, sest lainetus on võimas. Jalutades leiame ka hommikusöögiks sobiva koha. Seekord eelistame euroopalikult süüa – omlett ja võileivad.

Edasine tegevus toimub sektsioonides. Kes suundub tagasi hotelli, kes randa. Meie Kati ja Guidoga läheme Panajit uudistama, et leida võimalus kolme päeva pärast Mumbaisse tagasi sõitmiseks. Nimelt lõpeb Sille, Kati ja minu reis õige pea, lennuk Mumbaist Helsingisse väljub 25. augusti hommikul. Ülejäänud seltskond naaseb Eestisse 30. augustil.

Tundub, et Goa–Mumbai liinil riiklikult korraldatud liiklust ei toimu (vähemalt nii nad väidavad, meil on seda raske uskuda) ja meid juhatatakse taaskord mingisse turismibüroosse. Väidetavalt on bussid udupeened, konditsioneeri ja kõigi muude mugavustega – jällegi julgeme kahelda, kuid otsustame siiski piletid võtta, küll lennukis magada jõuab. Buss väljub Panajist pühapäeval kell 15 ja pidavat jõudma Mumbaisse kell 5 hommikul, mis jätab meile paraja ajavaru lennujaama jõudmiseks. No eks näis, paberil tundub kõik ilus. Väike kahtlus on hinges, et äkki peaks ikka lennukiga minema, samas on rahast rohkem kahju.

Kui juba linna tuldud sai, vaatame siin ka natuke ringi. Eelnevalt nähtud ja kogetud Indiaga on siinsel suhteliselt vähe ühist. Näeme isegi prügiautot ja prügikaste. Praeguseks oleme juba õppinud häbelikult banaanikoori ja muud sodi maha viskama, sest neid lihtsalt pole kuhugi mujale panna. Kogu India on üks suur prügikast!

Kes reisib Indias ainult Goa piirkonnas, tegelikku Indiat ei näe. Siin on loodud kõik mõeldes turistile. Hoolimata erinevatest turistilõksudest on aga sellel ka üks meeldiv lisaväärtus – nimelt enamus kohalikest on enne võõramaalasi näinud ja meid eriti tüütama ei kipu.

Hotell on ainuüksi meie päralt, kuid klientide vähesus tähendab ka vähest valikut restorani menüüs. Ühe väikese kingfish´i poja, riisi ja kana me õhtuks siiski saame – maitseb täitsa hea. Hommikusöögiks on nad rõõmuga nõus meile kõik vajaliku hankima.