11. päev

Pühapäev, 24. august 2008

Hommik... täna on see päev kui Liux, Sille ja Pille sõidavad Eestisse tagasi. Õnneks tundub, et suuremad tervisehädad on neil juba möödas ja sõit väga suureks piinaks ei muutu. Mõned ühispildid ja saadame tüdrukud Babuuga ära.

Peale hommikust elevust lähevad asjad tavapärast rada edasi, mis tähendab loomulikult, et hakkame töllerdama. Proovin esimest korda päevitada (käes on reisi 11. päev) – 2 x 10 min ja olen üleni punane - lahe! Osad lähevad randa jalutama ja teised kolivad basseini äärest kosutavate jookidele manu, rõdule päikesevarju. Kait on „jälle“ esimene, kes soliidseks saab. Peale väikest seenevihma jõuavad jalutajad kiirelt tagasi. Mulle tundub, et Kukk on täna kuidagi liimist lahti. Võtab südamesse, et ta koos Kaiduga tilga ühiskassast välja visati?

Goa on Portugali koloonia ja tänu sellele on siin kõige populaarsemaks spordialaks loomulikult jalgpall. Väidetavalt tõi jalgpalli maale Inglise preester Fr. William Robert Lyons aastal 1883, muutes selle kristliku kooliprogrammi kohustuslikuks osaks. Goa, Lääne-Bengal ja Kerala osariigid on India jalgpallimekad, Goa päritolu on kümnest India meistriliiga klubist kolm. India rahvusspordi, kriketi, pealetungi on ka märgata. Meie autojuhi jutust võibki aru saada, et kriketihooajal tegeletakse Goas põhiliselt kriketiga ja ülejäänud ajal mängitakse jalgpalli. Staadionid on ju samad.

Igatahes, oma ringreiside käigus märkasime, et meie kodukoha lähedal on jalgpalliplats ja aeg-ajalt toimuvad seal mingid võistlused. Lähemegi kella kuueks platsi äärde ja avastame kurbusega, et kohalik turniir on äsja läbi saanud. Võitjameeskonnale uhke auhind, 7000 ruupiat – iga väljakumängija kohta 160 krooni. Rahvast on vaatama kogunenud päris palju, silma järgi 200-300 inimest. Ju neil ei ole midagi muud paremat teha:). Pärast ametliku osa lõppemist tormavad platsile kohalikud eri vanuses pätakad ja võtavad päevavalgusest mida veel võtta annab (pimedaks läheb siin väga kiiresti ja suhteliselt vara – poole seitsme paiku õhtul). Pooled lastest mängivad paljajalu, teistel korralik jalkavarustus seljas ja butsad jalas. Jääb vaid loota, et nad oma teel ei kohtu. Eriti siiski vigastuste pärast kartma ei pea – kellegil ju liha luude küljes ei ole ja füüsiliselt ei mängita. Koduteel tulevad meile vastu järelejäänud tüdrukud, teeme väikse jäätise ja ostame paar kosutavat jooki.

Tagasi kodus. Kait ja Kukk on vahepeal uurinud kohaliku natšalniku käest elu-olu. Mees oma 40-dates, kes pole elu sees Goa osariigist kaugemal käinud. Meile kui paadunud reisihingedele tundub see eriti imelik. Eestlasi näeb ta esimest korda ja on meist siiani üsna heal arvamusel. Tavaliselt käivad siin hotellis inglased, sakslased ja venelased (justkui anekdoot:). Gurmaanlusest tüdinenud ja eelmise päeva korralikust arvest šokeerituna tellime seekord õhtusöögiks ainult makarone ja riisi koos hot garlic sauce-ga. Lihtne ja hea. Odav ka.

Märkimisväärsetest sündmustest veel niipalju, et tüdrukud leidsid meie kodulähedalt ühe laheda poekese – müüakse korralikke ning naljakate kirjadega t-särke. Allesjäänud päevade jooksul leiame kõik sealt üht-teist ostmisväärset. Magamaminek on seekord varajane, umbes 10 paiku. Sikova kolis ümber Madise ja Jürgeni toa lisavoodisse. Tuleb välja, et üksi on Indias väga hirmus magada...

12. päev

Esmaspäev, 25. august 2008

Tölla-tölla-tölla:)

Kargu saame alla umbes 10ks ning läheme küla peale kondama. Tänase päeva missioon on tagasisõidu piletid organiseerida. Otsime üles reisikorraldaja ja uurime tagasisõidu võimalusi. Lennupilet Mumbaisse maksab 3650 raha ehk umbestäpselt samapalju kui Mumbai-Hyderabad lend. Ühiselt viimasest ööbussist vaimustuses jõuame kiirelt arusaamale, et kui me oleme valged inimesed, siis me ka reisime nagu valged inimesed. Jätame 7000 ruupiat ettemaksuks ja lähme koju tagasi. 2 tundi tagasi tellitud hommikusöök saab poole tunni pärast valmis. Ilmub välja meie kohalik transamees Babuu, kes pakub välja erinevaid Goa ringreise. Lepime kokku, et võtame tänase päeva jälle rahulikult ja homme lähme Lõuna-Goa vaatamisväärsustega tutvuma.

Päev jätkub töllerdamise võtmes. Seame end basseini äärde sisse, mängime palli, joome kosutavaid jooke, päevitame ja töllerdame veidi veel. Kontusel tekib suurepärane idee vettehüppe pilte tegema hakata. Mõnesmõttes on mul muidugi kahju, et me talle „Matti Nykanen/Pinochio” stiilis peakahüppamist eelmistel päevadel näitasime... kaamera välja, Kontus seab varbad üle basseiniääre, käed selja taha kokku, kerge tõuge ja ideaalne pilt:)

Mõnele lihtsalt ei ole antud või ei vea või... mida iganes. Oma esimesel hüppel suutis Kontuspoiss peaga põhja panna. Nina verine ja esihambast pool kadunud – ilus „joodikunaeratus“ mees:). Oled tõeline proff:). Teised, vähe kogenenumad akvalangistid, üritavad basseinist Kontuse hambatükki üles leida, kuid tulutult. Vahet ei ole, tagasi seda niikuinii panna ei saa:).

Toimub niisama olelemine, osad käivad rannas, teised magavad toas. 5 paiku õhtul lähme oma reisikorraldaja juurde, kes on nüüdseks piletid ära sebinud. 9 inimest mahtusid kõik sama lennu peale, küll aga veidi erinev firma sellest, mis hommikul pakuti. Mida iganes, sobib.

Eelmisest õhtust jäi väike jalgpallipisik sisse. Seekord jõuame platsi äärde veidi varem ja näeme kohaliku liigamängu lõppu (hmm, kas tõesti on iga päev võistlused?). Meistriliiga see loomulikult ei ole. Tundub, et ise mängiksime kõvasti paremini, ent kõrvaltvaatajana on alati selline tunne. Kui mäng läbi saab, tormavad taas platsile lapsed. Lähme Kontusega ka ja saamegi jutule. Kasutusel on ligi veerand platsi, väravateks on osade mängijate plätud. Mängijad ise vanuses umbes 10-14. Kohalik kliima on ikka väga spets, paari minutiga on nahk läbimärg ja kõik kosutavad joogid välja higistatud. Tuleb välja, et paljajalu saab mängida küll, aga eriti mõnus see ei ole. Kontus esineb taas oma tuntud headuses ja jookseb mõnest lapsest üle. „Kontus, mine trenni! Kontus, mine trenni!” karjuvad sõbrad platsi ääres ja tundub, et varsti kogu pealtvaatajaskond:). Ostsime lastele tänutäheks veidi jätsi ja nad kutsusid meid järgmisteks õhtuteks tagasi.

Tagasi jõudes avastasime, et hotelli oli vahepeal rahvast juurde tulnud. Kohalik rikkur oma naise, laste ja lapsehoidjaga. Täpselt enam ei mäleta, kas sel samal või järgmisel õhtul saabusid ka ca 10 hindu noormeest, kes .... wait for it... võtsid omale ainult ühe toa. Jah, kõik 10 meest magavad üheskoos. Hotelli omanik selgitas kunagi hiljem, et see ongi tavapärane - kohalikelt võetakse raha per face mitte per room. Kõik need uued külalised tähendasid aga seda, et pidime oma õhtusööki suhteliselt kaua ootama – restos lihtsalt ei olnud piisavalt vabu kohti. Peale sööki vajusid kõik kärmelt ära, Kaidule ja Kukele oli see esimeseks tõeliseks päevaks ilma kärakata – nad ei suutnud omavahel kokku leppida, kes seda ostma peaks minema. Peaaegu ei tunne neid äragi. Mina, “Lady body guard”, pidin Sikova tuppa kolima – üksi on ikkagi hirmus magada, aga minu ja Madise toa lisavoodi ei olnud väga mugav. Oh well....

13. päev

Teisipäev, 26. august 2008

Kuna on Lõuna-Goa tuuri päev, teeme varajase äratuse. Eelmine õhtu tellitud hommikusöök on üllatuslikult õigeks ajaks valmis saanud – seekord riisi ja makakavaba – omlett ja banaani-mee pannkoogid. Kõigil tervis suht hea, võibolla ainult Sikoval polnud kõige suuremat söögiisu. Punkt kell 9 on Babuu 2 autoga kohal ja stardime.

Kuskil sõidu käigus leiab aset umbes selline dialoog:
Meie: How much does this car cost?
Autojuht: This very good car, very expensive.
Meie: Yeah, yeah, yeah, it’s a Toyota, we know it’s a very good car.
Autojuht: Yeeees, Toyota, yeeees. (Järgneb kerge energiline pearaputamine – heakskiidu märk.)
Meie: Well, how much does it cost?
Autojuht: Very expensive, yeeeeeeees, very expensive...
Meie: Wellllll?
Autojuht: It’s one with six zeroes (ruupiates)
Meie: What? You mean a million?
Autojuht: A million? Huh? Nooooooooo, it’s one with six zeroes!

Tänaseks põhisihtkohaks on Palolem beach.
Palolem is the most beautiful beach in all of Goa. It is surrounded by hills on both sides, resulting in a calm, idyllic sea in which you can walk into upto 100 metres. Wikitravel.

Tõepoolest imeilus ca 2km laiune rannariba – palmid, lauge kallak, rahulikum vesi kui mujal. Kuuldused ranna ilust on ilmselt levinud, see on meie reisi jooksul ainus rand, kus ka reaalselt teisi turiste on ja mitte väga vähe. Käime rannariba mõlemas suunas läbi. Teepeal kohtame meri/rannalehmasid ja Kukk/Kontus aitavad kalameestel paate rannikule tõmmata. „Üllatuslikult“ sigineb meie ümber terve kari kauplejaid, kes üritavad sama tuttavat kraami maha müüa. Ei tea, kas kõrvas asuv kõnesüntesaator mängib trikke või mis. Võiksin vanduda, et kuulen neid ütlemas „Cheap crap my friend, very good price“. Nende suureks pettumuseks tõmbame nende hindadele kiiresti vee peale. 400 ruupiase alghinnaga kraami saab vabalt kätte 50-ga. Kõige efektiivsem taktika on endiselt ükskõiksust teeselda ja minema kõndida. Alguses solvuvad nad hingepõhjani, dramaatiliselt, nii et ikka aru saaks, et nad solvunud on, aga siis jooksevad ikkagi järgi ja on hinnaga nõus. Ei sajata ega midagi, naeratavad ja on õnnelikud. Lähme Kontuse, Sikova ja Guidsiga ujuma. Minu esimene kord ookeanis. Vesi on ikka väga soolane. Lained on tugevad ja nende sees on lahe möllata. Offseasoni järjekordne “pluss” – enda puhtakspesemiseks ei ole ühtegi dušši.

5-minutilise autosõidu kaugusel asub Agonda beach, mis pidavat ka ilus ja kuulus olema. Seekord on rand täiesti mahajäätud – offseason.

Lõuna-Goa on suhteliselt mägine piirkond ja tagasitee on sedavõrd huvitavam. Läbime paari maalilist kuru/mäge, millest kahjuks pilte eriti teha ei taibanud. Tagasiteel jääb meile ette ka Margao ja sealne piibli järgi legendaarne turg. Mina olen terve päev päikse käes olemisest suhteliselt väsinud ja otsustan turulkäimist rahulikult võtta. Teised said kindlasti hea elamuse. Lõpuks ometi otsustab Kait omale plätud osta, originaalid, ausõna, “Disel” maksavad “hingehinda”. Vähemalt saab nüüd matkasaapad nurka visata. Guidsi ja Matuga kohtume turul saksast pärit tüdrukuid, kellega üritatame võidu kohalikes stampväljendites suhelda.

Hello my friend, wheer aaar juu fromm, very good price, coffee tee? jne. jne.
Lõbus vahepala:).

Peale turgu sõidame otse koju ja lähme Domino Pizzasse. Autojuhid on läbi kui läti raha – ligi 300 km sõitmine ei ole siin vist naljaasi. Tuleb välja, et kumbki autojuht ei ole elu sees Palolem beachil käinud. Lahedad vennad. Õhtuseks meelelahutuseks „Spiced Gold“. Oli väsitav päev, magamaminek 1 paiku öösel.

14. päev

Kolmapäev, 27. august 2008

Hoiatus: Järgnevaid sündmusi ei saa puhta kullana võtta! Selle postituse kirjutamise hetkel on reisist möödas ligi kaks kuud ja kuna järelejäänud päevadest keegi märkmeid ei teinud, siis kirjutan ainult sellest, mida veel ähmaselt mäletan.

Minu sünnipäev!

Tüüpiline hommik basseini ääres. Minu jaoks ehk tsipa erilisem, inimesed, kes on juba üles ärganud käivad ja õnnitlevad. On järjekordselt päikesepaisteline ilm, kraade 30 ringis, vees õnneks veidi jahedam. Peale kosutavat ujumist viskan lamamistoolile pikali ja lebotan niisama. Kuulen samme, keegi seisab mu tooli kõrval. Teen silmad lahti ja näen Galinat, tahab ilmselt õnnitleda. Tõusen püsti, surume käppa ja kallistame. Galina vaatab mulle sügavale silma ja sosistab kelmika näoga "Jürgen, ma olen märg"!

Kuskil peasügavustes kuulen Kuke häält "See on uniiiiiiiii". Mis täpselt juhtus, ei saa me enam kunagi teada.

Ülejäänud päev läks umbestäpselt samamoodi nagu Kontus oma sissekandes kirjutas.