Esmaspäev, 25. august 2008
Tölla-tölla-tölla:)
Kargu saame alla umbes 10ks ning läheme küla peale kondama. Tänase päeva missioon on tagasisõidu piletid organiseerida. Otsime üles reisikorraldaja ja uurime tagasisõidu võimalusi. Lennupilet Mumbaisse maksab 3650 raha ehk umbestäpselt samapalju kui Mumbai-Hyderabad lend. Ühiselt viimasest ööbussist vaimustuses jõuame kiirelt arusaamale, et kui me oleme valged inimesed, siis me ka reisime nagu valged inimesed. Jätame 7000 ruupiat ettemaksuks ja lähme koju tagasi. 2 tundi tagasi tellitud hommikusöök saab poole tunni pärast valmis. Ilmub välja meie kohalik transamees Babuu, kes pakub välja erinevaid Goa ringreise. Lepime kokku, et võtame tänase päeva jälle rahulikult ja homme lähme Lõuna-Goa vaatamisväärsustega tutvuma.
Päev jätkub töllerdamise võtmes. Seame end basseini äärde sisse, mängime palli, joome kosutavaid jooke, päevitame ja töllerdame veidi veel. Kontusel tekib suurepärane idee vettehüppe pilte tegema hakata. Mõnesmõttes on mul muidugi kahju, et me talle „Matti Nykanen/Pinochio” stiilis peakahüppamist eelmistel päevadel näitasime... kaamera välja, Kontus seab varbad üle basseiniääre, käed selja taha kokku, kerge tõuge ja ideaalne pilt:)
Mõnele lihtsalt ei ole antud või ei vea või... mida iganes. Oma esimesel hüppel suutis Kontuspoiss peaga põhja panna. Nina verine ja esihambast pool kadunud – ilus „joodikunaeratus“ mees:). Oled tõeline proff:). Teised, vähe kogenenumad akvalangistid, üritavad basseinist Kontuse hambatükki üles leida, kuid tulutult. Vahet ei ole, tagasi seda niikuinii panna ei saa:).
Toimub niisama olelemine, osad käivad rannas, teised magavad toas. 5 paiku õhtul lähme oma reisikorraldaja juurde, kes on nüüdseks piletid ära sebinud. 9 inimest mahtusid kõik sama lennu peale, küll aga veidi erinev firma sellest, mis hommikul pakuti. Mida iganes, sobib.
Eelmisest õhtust jäi väike jalgpallipisik sisse. Seekord jõuame platsi äärde veidi varem ja näeme kohaliku liigamängu lõppu (hmm, kas tõesti on iga päev võistlused?). Meistriliiga see loomulikult ei ole. Tundub, et ise mängiksime kõvasti paremini, ent kõrvaltvaatajana on alati selline tunne. Kui mäng läbi saab, tormavad taas platsile lapsed. Lähme Kontusega ka ja saamegi jutule. Kasutusel on ligi veerand platsi, väravateks on osade mängijate plätud. Mängijad ise vanuses umbes 10-14. Kohalik kliima on ikka väga spets, paari minutiga on nahk läbimärg ja kõik kosutavad joogid välja higistatud. Tuleb välja, et paljajalu saab mängida küll, aga eriti mõnus see ei ole. Kontus esineb taas oma tuntud headuses ja jookseb mõnest lapsest üle. „Kontus, mine trenni! Kontus, mine trenni!” karjuvad sõbrad platsi ääres ja tundub, et varsti kogu pealtvaatajaskond:). Ostsime lastele tänutäheks veidi jätsi ja nad kutsusid meid järgmisteks õhtuteks tagasi.
Tagasi jõudes avastasime, et hotelli oli vahepeal rahvast juurde tulnud. Kohalik rikkur oma naise, laste ja lapsehoidjaga. Täpselt enam ei mäleta, kas sel samal või järgmisel õhtul saabusid ka ca 10 hindu noormeest, kes .... wait for it... võtsid omale ainult ühe toa. Jah, kõik 10 meest magavad üheskoos. Hotelli omanik selgitas kunagi hiljem, et see ongi tavapärane - kohalikelt võetakse raha per face mitte per room. Kõik need uued külalised tähendasid aga seda, et pidime oma õhtusööki suhteliselt kaua ootama – restos lihtsalt ei olnud piisavalt vabu kohti. Peale sööki vajusid kõik kärmelt ära, Kaidule ja Kukele oli see esimeseks tõeliseks päevaks ilma kärakata – nad ei suutnud omavahel kokku leppida, kes seda ostma peaks minema. Peaaegu ei tunne neid äragi. Mina, “Lady body guard”, pidin Sikova tuppa kolima – üksi on ikkagi hirmus magada, aga minu ja Madise toa lisavoodi ei olnud väga mugav. Oh well....
Tölla-tölla-tölla:)
Kargu saame alla umbes 10ks ning läheme küla peale kondama. Tänase päeva missioon on tagasisõidu piletid organiseerida. Otsime üles reisikorraldaja ja uurime tagasisõidu võimalusi. Lennupilet Mumbaisse maksab 3650 raha ehk umbestäpselt samapalju kui Mumbai-Hyderabad lend. Ühiselt viimasest ööbussist vaimustuses jõuame kiirelt arusaamale, et kui me oleme valged inimesed, siis me ka reisime nagu valged inimesed. Jätame 7000 ruupiat ettemaksuks ja lähme koju tagasi. 2 tundi tagasi tellitud hommikusöök saab poole tunni pärast valmis. Ilmub välja meie kohalik transamees Babuu, kes pakub välja erinevaid Goa ringreise. Lepime kokku, et võtame tänase päeva jälle rahulikult ja homme lähme Lõuna-Goa vaatamisväärsustega tutvuma.
Päev jätkub töllerdamise võtmes. Seame end basseini äärde sisse, mängime palli, joome kosutavaid jooke, päevitame ja töllerdame veidi veel. Kontusel tekib suurepärane idee vettehüppe pilte tegema hakata. Mõnesmõttes on mul muidugi kahju, et me talle „Matti Nykanen/Pinochio” stiilis peakahüppamist eelmistel päevadel näitasime... kaamera välja, Kontus seab varbad üle basseiniääre, käed selja taha kokku, kerge tõuge ja ideaalne pilt:)
Mõnele lihtsalt ei ole antud või ei vea või... mida iganes. Oma esimesel hüppel suutis Kontuspoiss peaga põhja panna. Nina verine ja esihambast pool kadunud – ilus „joodikunaeratus“ mees:). Oled tõeline proff:). Teised, vähe kogenenumad akvalangistid, üritavad basseinist Kontuse hambatükki üles leida, kuid tulutult. Vahet ei ole, tagasi seda niikuinii panna ei saa:).
Toimub niisama olelemine, osad käivad rannas, teised magavad toas. 5 paiku õhtul lähme oma reisikorraldaja juurde, kes on nüüdseks piletid ära sebinud. 9 inimest mahtusid kõik sama lennu peale, küll aga veidi erinev firma sellest, mis hommikul pakuti. Mida iganes, sobib.
Eelmisest õhtust jäi väike jalgpallipisik sisse. Seekord jõuame platsi äärde veidi varem ja näeme kohaliku liigamängu lõppu (hmm, kas tõesti on iga päev võistlused?). Meistriliiga see loomulikult ei ole. Tundub, et ise mängiksime kõvasti paremini, ent kõrvaltvaatajana on alati selline tunne. Kui mäng läbi saab, tormavad taas platsile lapsed. Lähme Kontusega ka ja saamegi jutule. Kasutusel on ligi veerand platsi, väravateks on osade mängijate plätud. Mängijad ise vanuses umbes 10-14. Kohalik kliima on ikka väga spets, paari minutiga on nahk läbimärg ja kõik kosutavad joogid välja higistatud. Tuleb välja, et paljajalu saab mängida küll, aga eriti mõnus see ei ole. Kontus esineb taas oma tuntud headuses ja jookseb mõnest lapsest üle. „Kontus, mine trenni! Kontus, mine trenni!” karjuvad sõbrad platsi ääres ja tundub, et varsti kogu pealtvaatajaskond:). Ostsime lastele tänutäheks veidi jätsi ja nad kutsusid meid järgmisteks õhtuteks tagasi.
Tagasi jõudes avastasime, et hotelli oli vahepeal rahvast juurde tulnud. Kohalik rikkur oma naise, laste ja lapsehoidjaga. Täpselt enam ei mäleta, kas sel samal või järgmisel õhtul saabusid ka ca 10 hindu noormeest, kes .... wait for it... võtsid omale ainult ühe toa. Jah, kõik 10 meest magavad üheskoos. Hotelli omanik selgitas kunagi hiljem, et see ongi tavapärane - kohalikelt võetakse raha per face mitte per room. Kõik need uued külalised tähendasid aga seda, et pidime oma õhtusööki suhteliselt kaua ootama – restos lihtsalt ei olnud piisavalt vabu kohti. Peale sööki vajusid kõik kärmelt ära, Kaidule ja Kukele oli see esimeseks tõeliseks päevaks ilma kärakata – nad ei suutnud omavahel kokku leppida, kes seda ostma peaks minema. Peaaegu ei tunne neid äragi. Mina, “Lady body guard”, pidin Sikova tuppa kolima – üksi on ikkagi hirmus magada, aga minu ja Madise toa lisavoodi ei olnud väga mugav. Oh well....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar